48.
nädala „Sirp“
Lugeda
oli nii palju.
Aga
välja valisin need:
Mathura
„ Sügis meis enestes“
„Kui lakkame arvestamast
looduse rütmidega , on oht, et läheme ka ise rütmist välja: üritame õitseda
siis, kui oleks aeg viljuda, või võrsuda seal, kus peaksime taanduma.“
„Kas looduse kulg on asi
iseeneses või väljendub selles ka mõni sügavam, eksistentsiaalne printsiip, mis
puudutab vahetult ka meid? Ja kas siis,
kui võtaksime omaks meid ümbritseva looduse loogika, pääseksime kergemini oma
pingetest? Kas peaksimegi joonduma looduse järgi, ja seda mitte ainult
pragmaatilisel tasandil (mis töid mis
aastaajal teha jne. ) vaid ka vaimselt -otsideski endas piltlikult öeldes
kevadet, suvel suve, sügisel sügist? Tagaks see meie elus harmoonia?
Mulle
meeldib kui küsitakse, paneb mõtlema.
Tuul
Sepp „Surma eemaletõukav ligitõmbavus.
„Surm mõjutab paradoksaalsel kombel
meie elu rohkem kui arvata oskame.
Inimese puhul polegi niivõrd
kummaline see, miks me ükskord ära sureme, vaid miks me üldse nii kaua elame“.
„Inimese puhul ei olegi niivõrd
kummaline see, miks me ükskord sureme (kõik looduses sureb), vaid miks me üldse
nii kaua elame. Looduses on pärast sigimisea möödumist kaua elamine üsna
erakordne nähtus. Naistel on aga pärast sigimisea möödumist sageli veel pool
elu ees. Klassikaliselt on seda nähtust seletatud nn vanaema hüpoteesiga, mille
järgi menopausis naised aitavad suurendada oma lastelaste ellujäämust ning
seetõttu jõuavad sigimiseajärgset eluiga pikendavad geenid ka loodusliku valiku
„nägemisulatusse“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar