Boriss Akunin "Planeet Vesi"

Boriss Akunin.

„Planeet Vesi“

Tõlkinud Verinika Einberg

Kirjastus „Tänapäev“ 2015

387 lehekülge

Erast Petrovitš Fandorini seeria algas 1998.aastal raamatuga „Azazel“ (eesti lugejale 2002) ja on raamatuga „Planeet Vesi“ jõudnud 14 raamatuni. Autori sõnutsi on see eelviimane raamat Fandorini sarjast, järgmise raamatuga saavad Fandorini lood lõpu. Minu 3 lemmikut on nimetatud „Azazel“, „Türgi gambiit“ ja „Riiginõunik“.

„Planeet Vesi“ kaante vahel on 3 lühikrimiromaani.

Esimene lugu on andnud raamatule pealkirja. Selle tegevus algab 1903. aastal Aruba saarel, kus Fandorin seekord ei aja taga kurjategijaid ega tegutse riigi huvides vaid otsib oma lõbuks uppunud laeva kullalastiga. Scotland Yardi inspektor kutsub teda appi mõrva uurima: lühikese aja jooksul on tapetud kolm teismelist tüdrukud, kes kõik leitakse hotelli vannist, keha kaetud valgete liiliatega. Liiliamaniaki leidmiseks läheb Londoni politseil vaja Erast Fandorinit. Täpsemalt  vajatakse Fandorinit koos tema imepärase veealuse liikumisvahendi submariniga Tenerife saare vetesse. Autor teatab, et žanr on tehnokraatlik detektiiv.

Teine lugu on žanrilt nostalgiline detektiiv. Tegevus toimub 1906. aasta Venemaa provintsi kloostris, kuhu Fandorin sõidab Pariisist, et tabada kloostris julmalt tapetud abtissi mõrvar. Selles loos kohtub Fandorin oma minevikuga.

Nostalgiline detektiiv lõpeb  lk. 327 nii:

„Kunagi ammu lausus üks vana jaapanlane sõnad, millest Fandorin oma nooruse tõttu aru ei saanud, „Ära nuta taga seda, mis ei saanud teoks. Igaühe teekonnaga kaasnevad elamata jäänud elud ja teostamata jäänud võimalused. Kui sa eksid parimalt marsruudilt, mida mööda said sa minna, siis sünnid uuesti ja alustad kõike otsast peale. Nõnda kordub see seni, kuni sa jõuad ainuvõimalikule õigele teele ja satud sinna, kuhu pead sattuma.

Ühes teises, järgmises  elus ei tee Erast Fandorin, kellel veab rohkem, säärast viga. Tema ei hakka nunnaks ja keegi ei tapa teda; hulk hädasid läheb Fandorinist mööda ja ta saab õnnelikuks. Nad kõnnivad parima võimalikest marsruutidest läbi üheskoos, lõpuni välja, ning see teekond saab olema nii täiuslik, et pärast seda pole enam vajadust uuesti sündida.

Kuid see juhtub teises elus. Mitte selles.“

Autor liigitab kolmanda loo „Kuhu me läheme“ idiootlikuks kriminulliks. Tegevus toimub 1912.aastal Poolas. Relvastatud kallaletungi käigus röövitakse rongi postivagunist suur summa raha, tapetuid ei jõua kokku lugedagi. Väga juhuslikult sõidab selle rongiga Erast Fandorin koos oma kauni, kuid tüütu abikaasaga. Fandorin kasutab juhust  abikaasast eemaldumiseks ning ühineb kurjategijate tagaajajatega. Kuhu jäljed viivad, annavad aimu lõpulaused lk.387:

„Hästi sõuab, Vladimir Iljitš,“ sõnas Kaukaasia mees. „Püüab ehk kinni.“

„Väga võimalik.“ Põristaja kitsastes silmades välgatas irooniline sädemeke. „Kasutame juhust ning gäägime omavahel suud puhtaks. Aga idioodid las sõuavad, kugat nendega…. Nooh, isake Jossif Vissagionovitš, ütelge, kuhu meie siis sõuame?“

Raamatus avaldub autori suurepärane fabuleerimisoskus. Tõenäoliselt on Akunini võimuses paigutada Fandorin tulevikku ja tulemuseks oleks  toekas ulmekriminull.  Loodan, et autor seda siiski ei tee, sest Erast Petrovotš Fandorin on väsinud. Mina ka, aga viimase sarja raamatu, kui see ilmub, loen läbi.

Fandorin.

Kui kirjanikult küsiti, kes on Fandorini prototüüp, vastas ta nii: 20% Petšorin + 30% vürst Mõškin + 10 % Andrei Bolkonski + 15 % polkovnik Nai-Tursi +5 % agent Dale Cooper + 8% isiklikust retseptuurist:  segada, lasta settida esimeses kolmes romaanis ja pärast suhtuda nagu elavasse inimesesse, kellest autor võib oodata ,mida tahes.