Lee Child "Viperusteta"

Lee Child

Viperusteta

Tõlkinud Lauri Vahtre

Kirjastus Varrak 2015

416 lehekülge

Lee Childi raamatud on minu  lemmikpõnevikud. Järjest kahte raamatut lugedes tüütab ära, aga kui seda viga ei tee, siis väga head.

Jack  Reacher on ka mu lemmikdetektiiv- nutikas, enesekindel, jõuline, tõenäoliselt ka nägus. Kinos ma Jack Reacherit ei vaadanud. Tom Cruise ei sarnane minu ettekujutusega  Jack Reacherist.

Autor ise ütles oma kangelase kohta nii: „Ta on metroseksuaali vastand, postpoliitiliselt korrektne, post-feministlik post-macho. ……..Ta on lihtsalt see, kes ta on: suur ja tugev mees, kes teeb sinuga täpselt seda, mida sa väärid.”

Ühes teises intervjuus on Lee Child öelnud:“Reacher esindab tüüpi, kes on ilukirjanduses algusest peale eksisteerinud………Öeldakse, et ta on Ameerika vesternidest pärit müstiline rändur, ja nii see on. Aga vesternikangelane on vaid keskaegse rändrüütli versioon.”

Loetud raamatus iseloomustab Jack Reacherit selline lõik lk. 242:

Reacher pühkis klaasilt udu ja osutas pöidlaga välja: "Võib-olla  seal kuskil  on keegi vanadaam, kes koob kampsuneid. Kas sa lähed tema juurde ahastama, et oh sa issand, mida sa teed? et uskumatu, kust sa küll võtad selle julguse, et kampsunit kududa?"
"Sa võrdled relvastatud võitlust kampsuni kudumisega?"
"Ma tahan öelda, et igaüks meist oskab midagi. Ja mina oskan seda. Võib-olla on see ainus asi, mida ma korralikult oskan. Ma pole selle üle uhke, aga ma ei tunne selle üle ka häbi. See lihtsalt on. Ma ei saa midagi parata. Olen geneetiliselt programmeeritud võitma, midagi pole teha. Mitu põlve järjest".

Nii rändab peategelane, taskus vaid hambahari, mööda Ameerikat, ta ei otsi seiklusi, seiklused leiavad Reacheri ise üles. Lee Childi raamatute juures meeldib mulle ka see, et naised on head ehk siis Jack Reacheri poolel. Nad on selleks, et neid armastada, nad on targad, kaunid ja intelligentsed kaaslased. Mõnikord vanad lugupidamist väärivad daamid, nagu tuleb ette loetud raamatu alguses ja lõpus.

Võib-olla ma ei mäleta ja eksisteerib ka "paha naine" mõnes raamatus.  Vaatamata sellele, et Reacheri –raamatud mulle väga meeldivad ei suuda ma neid sisu ja pealkirja järgi eristada. Raamatu tutvustus ei tee paha, et hiljem selgeks teha, loetud või lugemata.

Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher saab uskumatu pakkumise. USA salateenistuse naisagent tahab teda palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti. Naine on asepresidendi kaitsemeeskonna verivärske ülemus ja ta soovib, et Reacher üritaks tungida läbi inimeste kaitsekilbi asepresidendini ning paneks sel viisil proovile kaitsemeeskonna tõhususe. Reacheril on olemas vajalikud oskused ja ta on täiesti tundmatu, nii et kes võiks veel paremini selleks tööks sobida? Kuid agent jätab Reacherile ütlemata, et tegelikult ongi juba tundmatud, otsusekindlad ja külmaverelised mõrtsukad asepresidendi sihikule võtnud. Nad on vilunud tapjad, kellel jääb aga kahe silma vahele üks otsustava tähtsusega asjaolu ‒ et võitlusväljal viibib sama otsusekindel ja külmavereline Jack Reacher.

Raamat on põnev, võib pahaks panna, et liigselt väga põhjalikke ruumide kirjeldusi. Aga kindlasti loetakse need tähelepanelikult läbi lootuses leida mõni vihje, näha peidetut, leida märkamatut. Vihje peitmisega oli autor selles raamatus küll pisut lohakas, liiga nähtaval kohal, aga põnevust see ei vähendanud.

Ega asjata öelda, et raamatud on teadmiste allikad. Guugeldasin pärast lugemist „skvaaleni“- et kas on ikka päriselt inimesel olemas ja leidub seal, kuhu raamatus paigutatud.

Leidsin põnevat teavet Novaatori lehelt: „Nüüd on aga teadlased leidnud, et inimesed vahetavad käepigistusega ka hulga keemilisi "sõnumeid", mis omakorda võib seletada, miks kätlemist tervitamisel üleüldse kasutama hakati……………Käepigistusel saadud keemiliste signaalide analüüsimiseks lasid teadlased pooltel katses osalenutel kanda steriilseid kummikindaid. Nii jäid palja käega kätelnud inimese kemikaalid kinda pinnale. Analüüsimisel leiti kinda pinnalt kaht ainet, heksakapriinhapet ja skvaleeni, mida kasutavad „keemilises“ infovahetuses ka koerad ja rotid.“

Lee Childilt on ilumunud  20 Reacheri põnevikku: http://www.leechild.com/images/uploads/Lee-Child-Bibliography.pdf

Viimane ilmus 2015 aastal ja välja on kuulutatud juba 2016. aastal ilmuv raamat.

"Varrak" on tõlkinud neist 9.

Mingil hetkel tuleb muidugi Jack Reacheri lugudele lõpp nagu Fandorini lugudelegi. Ma ei oota seda, aga loodan, et see on kangelase vääriline.