Kultuuritarbimisest ja "Sirbist" 49.nädal

Täna on reede ja ilmub uus Sirp, aga  mul on eelmise nädala Sirbist loetud vaid 1/3.

Puhkusereis oleks paras- terve Sirbi korralikuks  läbilugemiseks kulub üks Egiptuse ots. Aga Egiptusesse enam ei saa ja talvine soojamaa laks jääb saamata.

See, et ma Sirpigi ei jõudnud läbi lugeda, pani mõtlema teemal, kui hea kultuuritarbija olen.

Ma pole kolm päeva ühtegi raamatutki lahti teinud, pakkisin kinke. Kui eelmistel aastatel kasutasin juhust ja lugesin kõik kingituseks ostetud raamatud enne kingipaki paela sidumist ise läbi, siis sel aastal jõudsin läbi lugeda vaid Leif G.W. Perssoni viimase Bäckströmi krimka. (Nii kahju oli pakki panna läbilugemata Donna Tartti „Ohakalindu“.)  Seejuures ma sel aastal, nagu kõigile lubasin, ainult raamatuid kingingi. (Väike neiugi, kes eelmisel aastal ütles, et ta ei tea kedagi, kes tahaks jõuluks raamatuid, soovis sel aastal raamatuid. Ja mitte minu meeleheaks ei öelnud.)

Kultuuritarbimise juurde tagasi tulles ma loodan vähemalt, et olen keskmine kultuuritarbija. Selleks, et parem  tarbija olla, peaksin:

a) lõpetama tööl käimise;

b) elama Tallinnas.

Mul kulub tööl käimiseks koos sõiduga 11 tundi, tööl ma lehti lugeda eriti ei  jõua, ainult pealkirju. Blogin küll tööl vahest, tänagi. Tallinnasse sõit võtab aega 1,5 tundi.

Kuigi lapsed on kodunt lahkunud ja elavad omaette,  peab isegi 60 + natuke koduseid toimetusi  majas ja aias tegema.  Telerit ma ei vaata, vaba aeg kulubki raamatutele, teatrile, kontsertidele jne. Pean siinjuures korrigeerima, olen tõenäoliselt keskmisest suurem naissoost kultuuritarbija, sest naisel, kellel lapsed kasvatada, napib kultuuritarbimise aega veel rohkem.  Mõnes mõttes on mul praegu kuldne aeg,  kui mu lapsed kodus kasvasid, oli aega palju vähem. (Nüüd saan aru, miks teatri ja kontserdipubliku enamuse moodustavad tihti minu eakaaslased- meil on aega.)

2016 aastaga olen otsustanud töötamise lõpetada ja mõned aastad vanaema ametit pidada. Palju selle ameti kõrvalt kultuurile aega jääb, ei oska veel öelda. Ma ei pea töölt lahkuma, võiksin edasi töötada, kuid otsustasin, et vanaema ametis saan kaasa aidata oma laste karjääri edendamisele. Olen tõenäoliselt praegu oma karjääri tipus ja pärast seda, kui tegin otsuse töölt lahkuda, tõepoolest naudin oma tööd. Võib-olla sellepärast, et see saab otsa. Nagu kõik siin ilmas.

Tallinnas elades jääks ära pikk sõit teatri- või kontserdisaali. Pealinnas oleks võimalik osa saada rohkematest  tasuta üritustest.

Kolmanda tingimusena enamaks kultuuritarbimiseks ma raha ei märkinud.  Mõni tuttav imestab, kui palju raha ma kulutan kontserdi- ja teatripiletitele, ooperi-reisidele. Aga see on minu hobi, annab minu elule värvi ja sisu. Kui raha puudu tuleb, keskendun rohkem raamatutele (tasuta), telerile (peaaegu tasuta). ETV  2 näitab palju kultuurisaateid ning väärtfilme. Kui silmad muutuvad kehvaks, kuulan rohkem klassikaraadiot.

Kokkuvõtteks arvan, et olen ehk üle keskmise kultuuritarbija.

Eeltoodu oli sissejuhatav vabandus iganädalasele Sirbi ülevaatele.

Mõned artiklid ma jõudsin siiski läbi lugeda. Ja neist meeldisid mulle enim Pille –Riin Larmi  intervjuu Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna laureaadi Johanna Rossiga http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/aus-tuleb-olla/  ning Johanna Rossi  kõne auhinna kättesaamisel  „Pudrust kujude valmistamise õpetus“   http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pudrust-kujude-valmistamise-opetus/

Vaimustav noor naine. Tema mõtteid on huvitav ja blogipidajale  õpetlik lugeda.

„Millised on su tõekspidamised kriitikuna, n-ö kriitikukreedo?

Aus, aus tuleb olla! Aga aususe all ei mõtle ma ainult seda, et ei tohi oma arvamust varjata või faktidega eksida. Mõtlen ka näiteks selliseid asju, et kui arvustatavas raamatus millestki aru ei saa, ütleme, süžees ei lähe mingid otsad kokku, siis ei tohiks arvustusse koba peale kirjutada, et „lahendus jääb mõistatada lugejale enesele“ või „esineb postmodernistlikku mängu reaalsusega“, ja järgmise teema juurde minna. Tuleks hoopis rahulikult järele mõelda, veel kord lugeda, vajadusel konsulteerida asjatundjatega ja jõuda selgusele: kas segaduse läte on raamatus või lugejas, on see kavatsetud või kavatsemata, on see teose seisukohast hea või halb ja nii edasi.

Või mõnikord ei viitsi õieti välja mõelda, mis ma raamatust arvan: ei ole nagu liha ega kala, päris piinlik ei hakka, aga kaasa ka ei kisu. Tekib kiusatus, et kui kiidaks õige lihtsalt moepärast osavaid vormivõtteid ja uudset teemaasetust ja jätaks asja sinnapaika. Ei! Tuleb välja mõelda, tuleb. Ega see alati kerge ei ole, seetõttu ei jaksa alati ja lõpuni ka aus olla.“

Alustasin blogis isikliku kultuuripäeviku pidamisega selleks, et leiaksin kiiresti üles, mida lugesin, kus käisin jne. Kui ilmusid blogikülastajad, tekkis vastutustunne selle eest, mida kirjutan. Tahaksin õppida paremini kirjutama, et sellel, kes minu lehele satub, oleks loetust kasu ja see huvitaks teda. Jällegi mõtlen, et kui töötamise lõpetan, tegelen sellega, kuidas kirjutan, rohkem.

Johanna Ross nimetas end intervjuus feministlike ideede kandjaks.

Valvefeministi positsioonilt vastaksin, et naisõiguslikud kaebused ühe või teise kirjanduse suurkuju aadressil ei ole kunagi suunatud ainult ja ainult sellele suurkujule. Ühelainsal Tammsaarel, Kunderal, Mannil või Dostojevskil on loomulikult õigus kirjutada täpselt nii, nagu nad kirjutasid. Liiatigi peetakse kirjanduse üheks oluliseks omaduseks seda, et see võimaldab meil vahetada vaatepunkti, heita pilk sisse teiste ellu – nii peaks ka veendunud feministil olema huvitav sisse vaadata veendunud šovinisti hinge, eriti kui seda on meisterlikult kujutatud. Kuid neil suurkujudel on õnn ja õnnetus esindada kirjandust kui institutsiooni. Ja kui vaadata kirjandusloolist kaanonit, on see tõepoolest nii mehekeskne, et pea hakkab lausa pööritama. Feministlik kriitika selle suhtes on igati õigustatud. Mõnikord, tõsi, läheneb see kriitika objektile niisuguse hooga, et ei võta kurvi päris välja, kuna kirjandus on nii mitmekihiline materjal. See on siiski pigem meetodi väärkasutus kui põhimõtteline viga.

Feministlikke ideid olen minagi nooruses kandnud, kuigi feminismist ei teadnud ma siis midagi. (Tööl olen pärjatud  valvefeministiks.) Oli perioode, kui lugesin ainult naiskirjanike raamatuid. Kindlalt juhib naiskirjanike edetabelit Margaret Atwood. Aga pikad aastad kahes abielus ja 5 last on feminismi parajalt maha lihvinud ja sobitanud pereeluga.

Pean vist „Keelt ja Kirjandust hakkama lugema, Johanna Ross kirjutab seal. Igatahes edu talle.

Seekord siis Sirbist üsna isiklikust aspektist.