Minu Sirp 48. nädal

Sirp nr. 48

Adusin, et keskendun „Sirpi“ lugedes alati  artiklitele kirjandusest ja teatrist.  Esmalt oligi mul mõttes ära märkida Heidi Iivari artikkel  „Enne surma on palju elu“- lugu 2015 aasta Finlandia kirjanduspreemia laureaatidest ja auhinna pälvinust  ning Madis Kolgi „Kõrtsielu apoloogia mitme autorimina vahel“- retsensioon  VAT teatri etendusele „Gunn, Gunn, vana….“ . Lähen etendust järgmisel nädalal vaatama.

Selleks et olla mitmekülgsem  ,otsustasin seekord keskenduda teistele teemadele.

Valisin välja väga aktuaalse ja palju mõtteid tekitava Martin Aidniku „Ülikoole koloniseerib manager’ide kultuur“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ulikoole-koloniseerib-manageride-kultuur/

Mina näen ülikoolis teaduse templit ja ei hääletaks ülikoolide äriettevõtteks muutmise poolt. Loen selliseid artikleid alati huviga.

Katkendeid:

Hoolimata sellest, et manager’id ei ole asendamatud, ent head teadlased sageli on, pürib manager’ide kultuur üha enam haldama akadeemilist maailma. Manager’ide positsioon ja sissetulekud on seejuures teravas kontrastis haridus- ja teadustöötajate madalamasse kategooriasse paigutuva elujärjega.

…………………………………..

Aasta alguses protesteerisid tudengid Torontos, Amsterdamis ja Londonis tänapäeva ülikoolide ettevõtetega sarnaseks muutmise vastu. Nõuti kõrghariduse kaubastamise lõpetamist ja ülikooli taastamist avaliku sfäärina, agoraana. Tudengid hõivasid ülikoolide ruume, et võidelda teistsuguse ülikooli eest. Nende tegevus Amsterdamis leidis vastukaja ka mitmetelt tuntud avalikelt intellektuaalidelt nagu Noam Chomsky ja David Harvey. Väljendati veendumust, et korporatiivsetel huvidel pole kõrghariduses kohta. Torontos tõstatati lektorite ja doktorantide tihti ebaõiglase tasustamise küsimus.

Mattias Malki artikkel „Jalgadega loetud linn“

 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/jalgadega-loetud-linn/ .

Viiendal oktoobril 1995. aastal kogunes grupp Panterasse kuulunud noori arhitekte Rooma agulis. Järgmise nelja päevaga läbiti kaugel kesklinnast teekond, mis lõppes alguspunktis. Sihilikult ainult Rooma perifeerias jalutades avastati linnaruum, mis oli ühtaegu kummaline ja tuttav, justkui osa linnast, aga siiski mitte päris see. Siin näitas Rooma oma palet, millest enamasti ei teatud või mida keskvõim teadlikult salgas. Noori arhitekte huvitas aga just see määratlemata ruum (terrain vague), kus elasid immigrandid, keda polnud ametlikult olemas, ning paiknesid hüljatud tootmishooned, kuid samavõrra ka hingematvad maalilised pastoraalsed vaated. Nelja jalutamispäevaga töötati välja eriline modus operandi ning pandi alus Stalkeri grupile, kes rikastas järgmise kahekümne aasta jooksul monumentaalsete arhitektuuri- ja kunstiprojektidega kriitilist linnaruumi uurimist ning kõndimispraktikat.

Kakskümmend aastat hiljem

................... Linnaruumis on kesksel kohal eesmärgipärasus ja ratsionaalsus, aga ka kasumikeskne mõtteviis, millega annab tõlgendada suuremat osa viimase paarikümne aasta jooksul Tallinnas toimunud muudatusi. Sealjuures on linn nii ideede kui ka piirangutega üleküllastatud. Nii-öelda kaardistamata ruum on linnas juba omamoodi luksus, mida tuleb teadlikult otsida. Stalkerit huvitabki just linna negatiiv, marginaalne või mahajäetud ruum, ja linna n-ö pragulisus, mida teadlikult peidetakse või ignoreeritakse. Nagu Tarkovski Stalkerit huvitab seda liikumist pigem tsoon: võimalus avastada ja muuta, mitte tarbida ühel tasandil kasutatavat ja eeskirjastatud ruumi. Tsoon võib olla kõikjal, ulatuda otsapidi päris linna ja pakkuda teatavat leevendust ratsionaliseeritud linnaruumi järelejätmatule laienemisele.1

Teistmoodi ja huvitav lähenemine linnaruumile.