Selles Sirbis oli väga palju huvitavat, nii et jätsin raamatu kõrvale ja lugesin lehte.
Minu kaks väljavalitud lugu.
Mudlumi jõuluessee „Õunalõhn ja lumi katusel“. Seda lugedes tabas mind
mõnus äratundmisrõõm. Mõtted, mis minus hajevil ja pidetud, on autori poolt
kaunilt kirja pandud:
„On üks segane aimdus,
mille jälile ma tahaksin jõuda ja olen oma raamatutes vist ka üritanud, et
mingis mõttes on olemas ainult üks asi ja siis selle koopiad. On näituseks üks
päev ja siis selle jäljendid. (See oli vist „Tõsises inimeses“.) On arhetüüp ja
kajad. On üksainus tõeline jõul ja siis selle varjud. On mingi tunne, kuidas
kevad käib, ja siis sa otsid seda kevadet teistes kevadetes. Eks see ole vana
Platoni jutt suuresti. On mingi üldinimlik püüe ainulisusele, ühele, puhtale ja
rikkumatule. Justnagu kõik see räbu, mis koguneb alguse päevade peale, oleks
lihtsalt praht, mille saab ära pühkida ja sealt alt ilmuvad välja selged ja
erksad värvid, lõhnad ning tunded.“
„Niisiis panustatakse
igasugu tähtpäevade puhul justnimelt kordustele, et oleks nii nagu varem, nagu
alati, kõikvõimalik nostalgiakraam tuuakse lagedale ja klopitakse tolmust
puhtaks. Iga uue sünnipäeva, aastavahetuse või pööriöö puhul mälestatakse siis
justkui neid eelmisi, juba kadunud päevi. Rohkem nagu matused mu meelest.“
„Tasub võtta linnu-,
tähe- või pilvepiiriperspektiiv (sub specie aeternitatis) praeguste asjade
vaatlemiseks. Päevakajalisus on halvav. Justkui oleksid puhta pime, kuuled
ainult seda kellukest või kuljust, millega su nina ees vehitakse ja nagu
näljane koer keerad oma koonu selle järele.“
Mullegi meeldib end mõnikord lohutada mõttega -igaviku seisukohalt ei ole sel mingit tähtsust.
Aga
enamus aega muretsen ikka tuleviku pärast. Sestap minu teine valik Margus Laidre
intervjuu „Kas sõdadeta tulevik on võimalik? Autor Valle-Sten Maiste.
Äärmiselt
huvitav lähenemine ajaloole. Ma
kohe pean siia pika lõigu intervjuust panema.
„Osundasite, et XVI
ja XVII sajandi Venemaa ambitsioonid ja geopoliitiline vaade erinesid
tänapäevastest. Samas meenutate lugejale Sigismund von Herbersteini XVI sajandi
keskel kirjutatud raamatut „Märkmeid Moskva riigist“, millest soovi korral võib
leida üksjagu paralleele nii XX sajandi kui tänapäeva Venemaaga. Kas pool ja
enam millenniumi püsinud jooned võivad muutuda? Kas tuleb aeg, kui
kultuurilised erinevused Euroopa ja Venemaa vahel on vähem vastuolulised ja
vaenu põhjustavad?
Mul on alatasa tunne, et
ükskõik, kuhu Eestis pilku ei pööraks, ükskõik, millise küsimuse üle ei
arutletaks, jõutakse lõpuks ikka välja Venemaani. Vene/Nõukogude jälg on meis
sügavam, kui seda ise tunnistada
tahaksime. Peaaegu kahesaja viiekümne aasta pikkuse jagatud ajaloo ja vahetu
geograafilise naabruse taustal pole see muidugi imekspandav. Tegu on ikkagi
raskekaalulise geograafilise üleaedsega, keda ka silmi kinni pigistades
olematuks ei muuda. Siiski võiksime Venemaad palju külmema peaga ning
rahulikumalt võtta. Praegu on aga nii, et pea iga viimane kui poliitiline
sõnakõlks, mis idast kostab, kajab meil tormikellana vastu. Teisalt meeldib
meile end kujutada õhtumaade viimase eelpostina, omamoodi nüüdisaegse
„kristluse kaitsevallina tundmatu ja metsiku ida vastu“, kui kasutada vana
ajaloolist terminit, millele omal ajal ühtviisi pretendeerisid niihästi
liivimaalased kui ka poolakad. Neid kahte poolust, ülitundlikkust idanaabri
suhtes ja enese paigutamist Euroopasse, sobib illustreerima värske näide.
2015. aasta oktoobri
esimestel päevadel leidsid Tallinnas aset Rootsi ajaloolaste päevad. Eestis
viibis korraga kolmsada ajaloolast üle terve Rootsi. Meie poolteist sajandit
väldanud ühise ajaloo ja Eestis jätkuvalt elujõulise vana hea Rootsi aja
legendi taustal oleks oodanud mainitud ürituse kajastamist meie meediaruumis.
Kas te aga kuulsite või lugesite sellest kokkusaamisest midagi? Kujutagem aga
nüüd ette, et Tallinnas oleks konverentsi pidanud kolmsada Vene ajaloolast.
Milline tohuvabohu oleks siis valitsenud – otseülekanded, reportaažid,
intervjuud ja analüüsid. Loo moraalina võib küsida, kummal pool Samuel
Huntingtoni kultuurijoont me siis õieti asume.
Venemaa (koos
türklastega) oli pikki sajandeid Euroopale kauge, tundmatu ja ohtliku Teise
rollis, keda vaadeldi hirmuseguse uudishimuga. Tehtud on tohutuid pingutusi
vene hinge mõistmiseks ilma selle salasoppideni siiski jõudmata. Minu meelest
võtab Venemaa olemuse tabavalt kokku äsja Nobeli kirjandusauhinna saanud
Svetlana Aleksijevitš oma raamatus „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“ (eesti
keeles 2014), kus leidub järgmine mõttekäik: viie aastaga võib Venemaal muutuda
kõik, kuid kahesaja aastaga mitte midagi. Eestlaste senine kokkupuude
venelastega on meisse jätnud hingelise trauma. Sellest hoolimata pole
välistatud, et Euroopa ette kerkivate uute, suurte, senistest ohtudest palju
ähvardavamate, et mitte öelda eksistentsiaalsete väljakutsete valguses muutub
koostöö Moskvaga (katsume siinkohal hetkeks unustada praeguste poliitiliste
liidrite nimed) mõlemapoolselt taas vältimatuks ja soovitatavaks, nagu see
ajaloos varemgi juhtunud on. Meeldib see siis meile või mitte.“
Käisin
raamatukaupluses sirvimas Margus Laidre uusimat raamatut: „Domus belli.
Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661“. Tahtsin ajaloohuvilisele abikaasale
jõulukingiks osta. Väga mahukas teos.
Ja väga
ilus raamat: kvaliteetne trükk ja palju illustratsioone. Rõhutan kvaliteeti,
sest eelmisel aastal kinkisin Jaak Valge „Punased“. Ootasime seda raamatut mõlemad väga, aga lugemata see jäigi. Esimesed trükised, mis müügile tulid olid
imeõhukesel paberil punase kirjatrükiga. Prillikandjad nagu me mõlemad oleme,
kumbki meist sellist teksti lugeda ei näinud. Poes oli raamat kilepakendis ja
sirvida ei saanud. Hilisem trükk tuli küll korralikul paberil ja must valgel.
"Domus belli" jäi ka ostmata – hind 44 € ületas
eelarve.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar