Minu Sirp nr.1 2016

Selles Sirbis oli palju põnevat lugemist. Valisin välja kaks artiklit.

Janek Kraavi „Post-sõnastikku XXIX“ olen kogu aeg lugenud, seekord siis

„Pealispind“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/post-sonastik-xxix-pealispind/

Pinna ja pinnalisuse määratlust vaadeldakse kõrgkultuuri ja massikultuuri vahekorrast lähtuvalt.

Andy Warhol „Teemanttolmused kingad“

Pindsust kritiseeriva diskursuse kõige reljeefsem näide pärineb kvaasimarksistlikult mõtlejalt Fredric Jamesonilt. Tema postmodernistliku kultuuri kirjeldus lähtub eelmainitud traditsioonilisest vastandusest: Vincent van Goghi ja Andy Warholi loomingut võrreldes eristab ta sügava ja eheda modernistliku tegelikkuse kujutamise hiliskapitalistliku tarbimispraktikaga kaasnevast esteetikast. Jameson näeb Warholi teoses „Teemanttolmused kingad“ üksnes juhuslikku ja tähenduseta jalavarjude kogumit, mis ei kõneta vaatajat ega tekita enese ümber mingeid kujutamisobjektiga haakuvaid maailmu või eksistentsiaalset kujundit. Ehk lihtsalt öelduna: pildil nähtav ongi kõik, mida see pilt sisaldab; kujutatu ei käivita mingit hermeneutilist tähenduste ahelat, see ei „räägi meiega“. Kuna Warhol keskendus tarbimisühiskonna reaaliate kujutamisele, siis võiks selline esteetika Jamesoni arvates sisaldada ka võimast kriitikat hiliskapitalistliku kaubafetišismi aadressil. Kuid nendelt piltidelt pole võimalik selgelt välja lugeda ka positiivset või negatiivset poliitilist hoiakut, sest – taas – vaataja ei suuda leida midagi, mis seisaks pildil kujutatud objektide taga. Kapitalismi ja subjekti suhet kriitiliselt kaardistav Jameson näeb sellistes teostes postmodernsele kultuurile tunnuslikku uutmoodi lamedust, igasuguse sügavuse puudumist, ükskõiksust. Pealiskaudsus ja tunnete taandumine („afektiivsuse kahanemine“) ongi Jamesoni meelest postmodernistliku „simulaakrumite kultuuri“ põhitunnused.

Vincent van Goghi maal «Tähine öö»

See jutt tegi mind kohe targemaks nagu ka järgmine.

Veronika Valgu „Igapäevaelu, psühhogeograafia ja reformid“ ülevaade Colin Ellardi raamatust „Places of the Heart: The Psychogeography of Everyday Life.    http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/igapaevaelu-psuhhogeograafia-ja-reformid/

„Ostukeskusi nagu ka kasiinosid ehitatakse selleks, et meie taskud tühjaks teha,“ kõneleb neuroteadlane Colin Ellard ühes Kanada Montreali CJAD raadiojaamale antud intervjuus.1 „Kaubanduskeskuste kavandajad pööravad erilist tähelepanu sellele, et keskkond soodustaks impulsiivset ostlemist,“ jätkab Ellard oma eelmisel aastal ilmunud raamatus „Südamelähedased kohad ehk igapäevaelu psühhogeograafia“. Ja veel ütleb ta: „Keskkond, mis julgustab meid mõtlema surelikkusest, võib muuta meid sotsiaalselt altimaks konservatismile.““

Roger Ulrich kirjutas eelmise sajandi lõpus,4 et patsiendid, kelle aknast paistis mõni puu või väheke rohelust, paranesid haiglas kiiremini ega vajanud nii palju valuvaigisteid kui need, kes vaatasid tõtt kivimüüriga. Mitte ainult roheluse, aga ka veekogu või taevalaotuse nägemine pidavat leevendavalt mõjuma stressile, kuid tugevdama ka immuunsüsteemi.

Seda juttu sobiksid illustreerima pildid minu koduaknast, nädalavahetusel teen, tööpäeval olen kodus vaid pimedal ajal. Minu akende ees ei ole kardinaid. Mulle meeldib kui mets läbi akna tuppa vaatab, tean omast käest kui stressitappev on see vaade. Mõnikord on aia taga ka kitsed. Ööseks tõmban ruloo ette, ürgne  kõhedus pimeda metsa ees.