Juan Manuel Marcos „Gunteri talv“

„Gunteri talv“

Juan Manuel Marcos

Tõlkinud: Maria Kall

Kirjastus Eesti Raamat  2015

238 lehekülge.
Hinne:+++

Tutvustusest Romaan kirjeldab Maailmapanga külmaverelise, Saksa päritolu paraguaylasest juhi reisi oma värvika ja tundliku hispanistist abikaasaga ühe Lõuna-Ameerika riigi terrorismi keskpunkti Falklandi sõja ajal. Ta läheb appi oma õetütrele, keda võimud peavad vangistuses ja piinavad luuletuste kirjutamise eest. Raamatus heidetakse huumoriga vürtsitatud pilk meie aja paradoksidele, lugeja ette ilmuvad tegelikud ja kujutletavad paigad Asunciónis, Corrienteses, Buenos Aireses, Mehhikos, New Yorgis, Pittsburghis, Oklahomas, Madridis, Pariisis ja Bukarestis. Kriminaalse loo varjus kohtuvad poliitilised, mütoloogilised, eksistentsiaalsed, ühiskonnakriitilised, ajaloolised, erootilised ja kirjandusloolised süžeeliinid.

Tegelikult ei valmista tutvustus sind ette selleks, mida lugema hakkad. Kui püüan analüüsida, mis mind tutvustuses köitis, et lugeda võtsin, siis tõenäoliselt olid need viited maailma erinevatele paikadele Asunción, Corrientes, Buenos Aires, Mehhiko, New York, Pittsburgh, Oklahoma, Madrid, Pariis ja Bukarest ning ma ei teadnud, et mõni koht on välja mõeldud. Ja veel köitis see „kriminaalne lugu“. Aga raamat osutus millekski muuks kui ette kujutasin. Esimese 50. lehe järel mõtlesin, et jätan pooleli. Pärast sajandat lehekülge aga ei tahtnud mingil juhul pooleli jätta.

Kui ütlen, et raamat oli huvitav, siis ei käi see ainult sisu kohta, vaid rohkem selle kohta, kuidas raamat on kirjutatud. Midagi sellist ma varem lugenud ei ole.

Tõlkija väga hea järelsõna aitab siin järjele: „Ilmumise ajal äratas „Gunteri talv“ esmalt tähelepanu oma stiiliga, milles põimuvad eri žanrid ja jutustamistehnikad. Nii kohtuvad kriminaalse loo varjus poliitilised, eksistentsiaalsed, mütoloogilised, ühiskonnakriitilised, ajaloolised, erootilised ja kirjandusloolised süzeeliinid. Keeleregistrite paljusus ulatub telefonivestlusest filigraanse poliitika ja puhta lüürikani. Rohkelt esineb sisemonoloogi ja voolkõnet.“

Tõlkija järelsõna ja mõned guugeldamised aitasid paremini mõista raamatu sündmusi. Paraguayst ei tea ma õieti muud kui asukohta ning nende Ladina-Ameerika autorite hulgas, keda ma üldse tean, ühtegi Paraguay kirjanikku ei ole.

Oli huvitav lugeda, see oli nagu võõrsil uitamine.

Sisu oleks kannatanud ka tavalist romaani: 17 aastane vangistatud luuletaja Soledad, tema keerulised suhted ja väga intensiivse tundelaenguga luuletused, Paraguay keeruline diktatuuri aeg.

Soledadi luuletus lk. 168 „„Veri, taevas , leib ja õigus loota, igale süüta hingele, kes vihkab kurjust“  (Paul Eluard). See on mu üleskutse sinule, et sa avaksid end elu tulele ja puhastuksid ta leekides, et sa viskuksid võõrasse jõkke ja tunneksid end ära selle jahedais voogudes, et sa tühjendaksid ühe sõõmuga rõõmukarika ja lustiksid piiri pidamata, et embaksid esimest möödujat ja kutsuksid ta endaga kõndima, et uinuksid rahuliku suudlusega ega peaks riivistama koduust, et avaksid unised silmad pärast purunenud unistustega täidetud magamata ööd, kuid ometi tervitaksid hommikut õnnelikuna, naeratus huulil, ning kuuleksid enda kõrval tüdruku vaikset nohinat. Leib, raamat, õhk, käestlibisev armastus ja lootus on sinu õigused ja seepärast hüüan sel nädalal taas sinu nime ja kostku see üle maailma.“

Raamatus on teksti tekstis, tõlkija järelsõna  teeb ettevaatlikuks, lk. 330 : ..ent Marcosele meeldib ka lugejaga mängida, teda eksitada ja tähelepanelikuks sundida. sageli selgub, et tsitaat ei olegi tegelikult tsitaat , ühe autori teos kuulub tegelikult hoopis kellelegi teisel, ühe linna arhitektuurimälestusi tuleb otsida kusagilt mujalt“

Täna õhtul lehitsen Paul Eluardi eestikeelset luulekogu „Veel enne kostma peab“, kas seal on leida  sellised read: „Veri, taevas , leib ja õigus loota“.

Nii ülenisti  luuleline raamat muidugi ei ole.

Inimest  võib kirjeldada ka nii nagu lk. 126 „Alberto, kes istus Larraini vastas luksusliku eebenipuust laua taga, silmitses Larraini punnis vatsa, tema paksu mustjat nahka, jämedat kurikaela, tahumatut närust kärssa, õuenarrilikku õlist olekut, tema haiglaselt pundunud huultega suud ning paistes suunurki, mis jätsid tollest jälestusväärsest haisvast lõustast mulje kui lagunevaid rotiraipeid ja veriseid väljaheiteid täis lahtikaevatud lehkavast hauast. Alberto silmitses tema ebainimlikku kalki irvet, milles vinasid ja liimerdasid rumalus, inetus, jõhkrus, hoolimatus ja ahnus.“

Ja kummardus tõlkijale, kes on nauditavalt suutnud edasi anda nii autori lüürilist teksti kui ka õõvastavat inetust.

Raamatus on viiteid reaalsetele inimestele, näiteks Paraguay kunstnik Livio Abramo

 ja Lõuna-Ameerika protestilaulja Mercedes Sosa.

Oli suurepärane lugemine, soovitan neile, keda paeluvad huvitavad stiilivõtted, kes naudib sisu, mis tihti stiilivõtete paljususes raskesti hoomatav, ja eelkõige kannatlikele. Raamat avaneb pikkamisi.