Uku Uusbergi "Üritus". Vanemuine Tallinnas

Uku Uusberg

„Üritus“

Lavastaja: Uku Uusberg

Osatäitjad:

Aivar Tommingas - Leofred Luuk

Külliki Saldre - Helle

Jüri Lumiste - Meister

Margus Jaanovits - Kuningas

Markus Dvinjaninov - Mõrv

Linda Kolde - Rita

Jaanika Arum - Niina

Uku Uusberg - Lavastaja G

Ott Sepp - Otto

Maria Soomets - Merliis Metsis

Meelis Hansing - Erki

Lavameistrid: Kaupo Jalas, Taivo Põder, Tanel Pärn, Jüri Urbel, Urmas Poom

Tartu vaim Draamateatri laval! Tervitan Vanemuise päevi Tallinnas.

Igatahes minule tasus sõit pärast väsitavat tööpäeva Tallinnasse täielikult ära. 

Sain osa teatrimaagiast. Mulle oli etendus sündmus, mitte pelgalt järjekordne kultuuriüritus.  Täiendan siinkohal  oma  lemmikteatrikülastaja Vooremäe   Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" sõnu: „sai naerda, sai nutta….. sai mõelda.“

Eelnevalt oli läbi lugenud mitu arvamused teatritükist:  http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/naitleja-ja-tema-mang/

 http://teatritasku.ee/karjaari-tegemine-on-uritus-usna-kindlasti/   http://www.vanemuine.ee/artiklid/arvustus-uritus-uurib-naitleja-deemoneid/

Teadsin mida oodata ja mõte oli, et luban etendusel end üllatada ning keskendun sellele, mida see tükk mulle ütleb.

Mõned mõtted.

Vanadusest. See on aeg kui sulle võidakse öelda “ma arvasin ,et te olete ammu juba surnud“. Millele Leonfred Luuk vastab „Otseselt ei ole“. Otseselt- kaudselt,  on sel vahet.

Surmast. Peategelase  60 sünnipäeva eeli nii põhjalikult surmast rääkida….., siis olen mina lootusetult hiljaks jäänud. Hakkan küll tasapisi vanadusest mõtlema, aga sellisest, mis jõuab kätte tulevikus.

Tagasiastumine, lahkumine, lahtiütlemine. Leonfred Luuk lahkus lavalt 11 aastat tagasi poole etenduse pealt ning naasis sinna alles nüüd- oma juubeli peaproovile. On see lahkumine nõrkuse või äärmise tugevuse tunnus?

Meenus lavalt lahkumine ooperitenori Roberto Alagna poolt. Publik kostitas Alagna viletsat etteastet Verdi "Aidas" undamise ja vilekooriga, tenor marssis lavalt minema. Etenduse jätkumiseks pidi Alagna dublant kostüümita lavale tõttama. Kuidas kohtuasjad lõppesid, ei mäleta. Nüüdseks on Alagna „Aidaga“ ülesastunud ka Metropolitan Operas.

Nii et tagasiastumine võib olla ka uhkus, upsakus, lugupidamatus publikust.

Armastus, abielu ja siiski üksindus, kas inimene ongi alati üksi.

Luhtunud suhte taastamispüüe, kui siiras see soov on ja kas on õnnestumisvõimalusi.

Eelkõige on lavalugu  teatritegemisest, teatri ja päriselu suhtest, armastusest laval ja elus. Kas laval peab partnerit armastama või piisab armastuse mängimisest. Kas head näitlejad mängivad laval või elavad seda kõike eneses läbi? Kumb variant on õige.

Kas teatrikülastaja saab aru, kui näitleja tunneb sõnadest kantud füüsilise valu, kuid jätab need sõnad ütlemata jätta?

Sümboolne on seegi, et etenduse lõpupildis on näitleja oma ausamba alla jäänud.

Selline tore kaleidoskoop, siduvaks siis Leofred Luugi 60. juubel. Uku Uusberg kirjutas loo Aivar Tommingase juubeliks.

Mulle meeldis ansambli mäng, milles iga lavalviibinud näitleja vähemalt kord etenduse jooksul säravalt eristus.  Märgiksin ära Rita ja Niina osatäitjaid. Teatri tehnilised töötajad olid väga värvikad tegelased, kohati väga hea huumor- näiteks Kuningas kohvitassi kandmas.  Aivar Tommingase äärmiselt nüansirikas mäng- kaks täiesti erinevat inimest I ja II vaatuses. Teatri õhk teeb vabaks?

Meeldis lavapilt, ehk lavapildi olematus- tühi lava ja sellel juhtuv. Samuti teatritegemise kandumine saali. Meeldis muusikaline kujundus, eriti Wagner.

Loomulikult käis arutelu teatritüki üle ka autos koduteel. Abikaasat häiris Marliis Metsise saladuslik kuju laval, tahaks ikka täpselt teada, kes ta on. Mina sisustasin Maria Soometsa müstilise naisekuju kord saatana, kord surma, teinekord hoopis illusiooni, femme fatale või deemonina. See nuputamisülesanne jäigi meil lahendamata.  Abikaasat häiris kohati tühi lavaline tegevus- peategelase poolt puldi näppimine: eesriie kinni, eesriie lahti; valgus sisse, valgus välja, kaks korda kukkuvad prožektorid. Mulle see sobis – lisas kogu loole seda sõnadeta väljendamatut „füüsilist valu“. Peategelane ikkagi 11 aastat teatrist eemal, las’ uudistab. Mind inglise keel ei häirinud, nii paljukest saan ma aru, teda küll. Tõmbasime paralleele „Näitleja Jolleriga“. Ja lõpuks arutasime, mis õppeaines meie 29 aastast abielu tugev on. Mina eelistan humanitaaraineid, tema jälle reaali, kehaline kasvatus sobib mõlemale. Igatahes pole ma end nende 29 aasta jooksul kordagi maailmas üksi tundnud.

Tartu päevad Tallinnas jätkuvad. Mul on pilet Vanemuise balletietendusele „La dolce vita“ ja Sadamateatri etendusele „Head tüdrukud lähevad taevasse.“