Vanemuise lühiballetid
„ Gatsby“
Graham Reynoldsi muusikale (Duke Ellingtoni põhjal)
Lavastaja ja koreograaf Silas Stubbs
Esietendus 25. jaanuaril 2015 Vanemuise suures majas
Laval avaneb Daysi ja Gatsby armulugu J.
Fitzgeraldi romaanist „Suur Gatsby“ tantsu
keeles. Ammuloetud romaan ei ole mul hästi meeles, lugesin raamatut, mis ilmus
sarjas „ XX sajandi raamat“. Mõeldes romaani tuntuimale tsitaadile “niisiis
rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi
minevikku”, tekkis soov raamat taasavastada. Küllap on 1925.a avaldatud teosel
midagi olulist öelda ka tänapäeval. Filmi pole ma samuti näinud, täielik
kultuuriline mahajäämus:).
Lavastaja Silas Stubbs ütleb kavas: „Tüdrukud olid glamuursed, mehed rikkad ja
peod rajud! Abstraktne lühiballett on inspireeritud suhetest, mis valitsevad
Francis Scott Fitzgeraldi romaani „Suur Gatsby” tegelaste vahel. Elu ja jaht „Ameerika
unistusele” rokkavatel 1920-tel - küsimus on ainult selles, kaua pidu kestab?
Mind paelusid romaani kesksed teemad – ahnus ja igasugune liialdamine,
samuti peategelaste keeruline suhetepundar. Jay Gatsby suhe Daisy Buchananiga
on võrratult komplitseeritud teema ja näitab piltlikult, kuidas raha ja
sotsiaalne seisund on tihti ainuke, mis paljude inimeste jaoks toeliselt midagi
tähendab.”
„La
Dolce Vita“
Ballett Nino Rota muusikale
Lavastaja ja koreograaf, valguskujundaja Giorgio Madia
(Itaalia)
Esmaettekanne 30.04.2014 Rahvusvahelise tantsupäeva
galal Vanemuises
Lavastaja Giorgio Madia ütleb kavas: „Ma kasvasin üles koos Federico Fellini filmide ja tema
fantaasiarikka maailmaga, mis on küllastunud omanäolistest tegelastest ja
veidratest olukordadest. Vaatasin juba lapsena koos oma perega Fellini filmi
„La Dolce Vita”, veel päriselt mõistmata seal toimuvat ja samas just lapse
tasandilt tegevusest aru saades, sest ka autor ise oli ju kõige paremas mõttes
nagu suur laps.Legendaarne Itaalia filmirežissöör lõi unikaalse nägemuse
italianità’st kui omaette meelelaadist. Fellini maailm inspireeris mind looma tantsustseenide
kogu, mis avaneb vaataja ees nagu lehvik. Kuulsast linateosest ei ole nime
saanud ainuüksi minu ballett, vaid peale 1959. aasta maailma- esilinastust
tekkis lausa standardtermin selle ainulaadse tundemaailma nimetamiseks. Nino
Rota lõi Fellini maailmale sobiva muusika: siirad tunded on segatud peene
irooniaga ja tihtipeale kannavad nii sealne huumor kui optimism endas üksjagu melanhooliat.
Ma lihtsalt kibelesin seda koreograafiasse seadma.
Ainult
tantsule ja teatrile eriomase tunnetusega alustan ma seda kerget ja helget
teekonda läbi inimhingede maastiku ja mitte ainult selleks, et uurida
itaallaste meelelaadi kui universaalset elurõõmu väljendust, vaid pigem
selleks, et raputada mälestused välja omaenda varrukast.
Mina ei
ole selle loo rääkija, kõnelevad minu geenid!”
„La dolce vita „ on väga meeleolukas, värviküllane ja lõbus.
Vastukaaluks I vaatuse romantilisele „Gatsbyle“ on II vaatus justkui kirglik ja erootiline revüüetendus. Vaatamat erinevusele I ja II vaatus täiendavad teineteist suurepäraselt, eks ole ka Gatsby
lugu magusa elu lugu.
Nino Rota filmimuusika on päikseline, mänglev,
äratuntavalt mõnus. Dzässi kuulan samuti meelsasti. Terve päev
rööprähklemist reeglite keskel nõuab tihti õhtul autos just džässi, mis loob
mulje vabaduse võimalikkusest.
Nautisin nii muusikat kui ka tantsu, kaunis oli. mida muud oskan ma võhikuna balleti kohta öelda.
Etendus oleks rohkemgi veel meeldinud, kui see oleks
toimunud elava muusika saatel. Ja külalisetendusel Tallinnas lõppesid kavad
väga kiiresti otsa, jäin ilma ja olin pahane. Kava leidsin täna internetist,
seal on palju toredaid pilte. http://arhiiv.vanemuine.ee/files/document/2/276398a97d0485603378d671a4314a13.pdf
Minul tekkis soov
ära vaadata ka Vanemuise uus ballett „Kesköö Pariisis“ Gerschwini muusikale,
külalislavastaja Michael Shannon USA-st.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar