Lisa Genova "Siiski veel Alice"

Liigutav raamat, lugesin läbi suure huvi ja kaasatundmisega.  

Mul on kahju, et ma samanimelist filmi ei näinud, provintsikinno film ei jõudnudki. Aga võib-olla see ongi hea. Vaevalt ma pärast kinoskäiku oleksin raamatu läbi lugenud, tavaliselt mitte. Filmi vaadates oleksin keskendunud Julianne Moore võrratule mängule ning raamatu peakangelane- Alzheimeri tõbi,, oleks vähem tähelepanu saanud. Julianne Moore sai selle rolli eest nii Kuld-gloobuse kui ka Oscari

Huvi raamatu vastu tuleneb loomulikult minu vanusest. 60+, veel  mitte 65.  Lühimälu ei ole enam nii käepärane kui vanasti, üks või teine sõna või nimi ei tule õigel ajal meelde.

Lk. 16 „Ta lihtsalt ei suutnud õiget sõna leida Tal oli üldine ettekujutus, mida ta öelda tahtis, aga sõna ise jäi talle tabamatuks. Läinud. Ta ei teadnud selle esimest tähte ega seda, mismoodi sõna kõlas või mitmest silbist see koosnes. See polnud tal keele pealgi.“

Mul on oma nipp. Ütlen endale: lase lahti! Kui enam pingeliselt ei püüa meenutada, siis ujub kaotatud nimi või sõna mõne minuti pärast ise teadvusesse.

Mõnikord unustan, kuhu just oma asjad käest panin jne.jne.  

Lohutav on tõdeda, et sama juhtub ka nooremate inimestega, kuid loomulikult mõtlen:  on  see normaalne või on see märk algavast haigusest.  Raamatu läbi lugenud, olen kindel, et Alzheimerit mul ei ole, tegu normaalse vananemisega.

Kas selles saab üldse kindel olla, veel ei ole.

Raamatu peategelane on haigus ja mõnes mõttes ongi raamat nagu Alzheimeri tõve käsiraamat. Kindlasti pole  raamat ainult  minusugustele, kes endas kahtlevad  vaid kõigile neile, kes selle haigusega kokku puutuvad.  Draama sügavuse 50 aastasest edukast naisest, kellele pannakse varajase Alzheimeri diagnoos, saab paremini kätte kinos. Tahaksin nüüd näha ka filmi!

Välja on kujunenud nii öelda head ja halvad haigused, mida häbenetakse. Nende viimaste hulka kuuluvad ka vaimuhaigused ja vaimuga seotud haigused, nagu Alzheimer. Ei saa olla midagi hullemat kui iseenda kaotamine.

Lk. 120 „Alice soovis ,et tal oleks hoopis vähk. Ta oleks Alzheimeri silmagi pilgutamata vähi vastu vahetanud. Tal oli häbi midagi sellist soovida ja niisugune kauplemine oli nagunii tulutu, ent ta lubas endale seda fantaasialendu. Vähi puhul oleks tal midagi, millega võidelda. Oli kirurgiline ravi, kiiritus ja keemiaravi. Oli võimalus, et ta võidab. Tema pere ja Harvardi seltskond toetaks teda selles lahingus ja peaks seda üllaks. Ja isegi kui tal tuleks lõpuks alla vanduda, saaks ta enne lahkumist neile teadlikult silma vaadata ja hüvasti jätta.“

Haigus on ravimatu, imelist tervenemist ei toimu, erilist lootust ei ole, kuid raamat ei ole masendav, selles on palju soojust. Alice elab perekonnas, teda armastatakse ja toetatakse.

Alice kõne Alzheimeri konverentsil  lk. 253 „ Mu eilsed kaovad ja homsed on ebakindlad, nii et mille nimel ma õigupoolest elan? Ma elan iga päeva nimel. Elan hetke nimel. Ühel peatsel homsel päeval unustan ma, et seisin teie ees ja esinesin teile. Aga see, et ma tänase mõnel homsel päeval unustan, ei tähenda veel, et ma poleks tänasest iga silmapilku elanud. Ma unustan tänase, aga see ei tähenda, et tänasel poleks tähtsust.“

Lisa Genova.

„Siiski veel Alice“

Tõlkinud Marge Paal.

Kirjastus Kunst

293 lehekülge.