Neli etendust neljal järjestikulisel õhtul. Teine õhtu

Deutsche Staatsoper Berlin hoone Unter der Lindenil  on alates 2010 aastast remondis. Ümberehitused kestavad ning sestap olen ma kolme Berliini külastuse jooksul näinud Riigiooperit Unter der Lindenil vaid tellingutes ja plangu taga.

Deutsche Staatsoper asub nüüd Bismarcki tänaval Schiller teatris. Väljast näeb teater välja selline.

Seest mitte eriti suurejooneline, kuid meeldiv ja hea akustikaga. Just siin ma vaatasingi 02. juuni õhtul Bohuslav Martinu ooperit „Julietta“. See oli teine etendus, esietendus oli toimunud 28.05.2016. 

Valisin etenduse seetõttu, et vahest tahaks kuulda ja näha midagi uut, näiteks ooperit minu jaoks tundmatult autorilt.

Valiku kasuks rääkis ka see, et ooperis laulavad  Rolando Villazon, üks kaasaja parimaid tenoreid ja Magdalena Kožená. Dirigeerib maailmakuulus dirigent Daniel Barenboim.

Bohuslav Martinů on tundmatu helilooja vaid minu jaoks. Aastatel 1890-1959 elanud heliloojat peetakse tšehhi heliloojaks. Elas helilooja Pariisis, Aix-en-Provence’s, Lissabonis, Marsseile’s, II Maailmasõja päevil õppis Ameerikas. Hiljem elas ja töötas Ameerikas ja  šveitsis, kus ka suri. Tõeline kosmopoliit Martinů on kirjutanud 16 ooperit, 4 balletti ning hulgaliselt vokaalmuusikat ning orkestri-teoseid.

Ooperi „Juliette“ kirjutas ta 1938 aastal, esietendus toimus  16. märtsil  1938 Praha Rahvusteatris. Ooperit hakati rohkem mängima 50 aastat pärast helilooja surma ja nüüd on ta n.ö. moes.

Peategelane on kaubareisija Michel, kes saabub väikesse Lõuna-Prantsusmaa mereäärsesse  linna otsima Juliettet, kaunist noort naist, keda kord varem siin linnas kohtas. Linn tundub tuttav, ta teab, et on siin juba olnud, kuid  ühtaegu on kõik ka muutunud.

 Michel kohtab kummalisi inimesi, kes meenutavad talle, et ta on siin juba viibinud. Kummalised on inimesed seetõttu, et nad on kaotanud mälu ja mälestused.

I vaatuses on lava üleni valge. Valgete seinte taustal areneb äärmiselt huvitav ja sürrealistlik lugu. Laval ei ole väljapoole avanevat ust, kui Michel haarab ukse järele avanevad üha uued laekad ja sahtlid, kust pudeneb lavale inimesi ja asju. Ka Michel kaotab ajataju ja kogu tegevus laval väljub reaalsuse piiridest. Mis juhtub kui unenäost enam üles ei ärka või ärkad küll, kuid unenäod segunevad reaalsusega. Minevik, olevik ja tulevik podisevad ühes pajas. Tulemuseks on sürrealistlik maailmapilt, Michelist on saanud unenägude igavene vang, välja-pääsu ei ole. Juliette Michel lõpuks leiab.Peale Juliette ja Micheli on laval palju huvitavaid persoone, nagu juba mainitud mälestuste müüja, kirjakandja, kes kannab laiali kolm aastat vanu kirju  ja. Lavalt käib läbi hulk inimesi, aga nimesid neil ei ole. Nii neid tutvustataksegi kavalehel: väike araablane, vana araablane, linnumüüja, kirjakandja, komissar jne.

II vaatuses, mille tegevus toimub 24 tundi enne I vaatuse tegevust, ootab Michel Juliettet metsas kokkulepitud kohas, samas metsas uitab veel mehi, lillekimp käes, kõik teel kohtumisele Juliettega. Ilmub mees, kes müüb inimestele fotosid ja lugusid, mille põhjal saab luua endale mälestused.  Juliette on huvitatud nende ostmisest, kuid Michel üritab naisele meelde tuletada nende tõelisi mälestusi. Paari tunded keevad üle ja püstolilask tapab Juliette. Michel seisab tribunali ees ja mõistetakse poomise läbi surma. Surmast pääsemiseks jutustab ta mälestusteta inimestele ühe ilusa mälestuse ja kasutab aega kui inimesed andunult kuulavad, põgenemiseks.

III vaatuse ajal satub Michel Unenägude keskbüroosse, kus müüakse unenägusid. Kõigil meestel, kes büroosse on tulnud, on üks soov: hetkeks unustada argipäevane eksistents ja kogeda täiuslikku õnne naisega, kelle nimi on Juliette. Peale üht unenägu peavad kõik siit lahkuma, muidu satuvad nad lõputute korduste võrku, mis eales ei lõpe ning Michel peab otsustama, kas lahkuda või näha Juliettet veel kord. Selline unenäoline lugu algusest lõpuni.

Lauldakse prantsuse keeles, tekst on tõlgitud saksa ja inglise keelde.

Ooper on pikk 3 tundi  2 vaheajaga, kuid algusest lõpuni kaasahaarav. 

Muusikaliselt on ooper väga mitmekesise helikeelega, klassikalise muusikaga seguneb meeleolu- ajaviitemuusika. Näiteks laseb Martinů üle lava libiseda akordeoni mängijal. Selline unenäoline huvitava muusikaga lugu.

Väga hästi lauldud ja mängitud. Mõlemad peaosatäitjad, Villazon ja Kožená evivad lisaks võrratule häälele ka suurepäraseid näitlejaoskusi. 

Juliette

Bohuslav Martinů  lüüriline ooper

Esiettekanne Saksa Riigiooperis 28. Mai 2016

Libreto  Bohuslav Martinůlt  Georges Neveux' näidendi »Juliette ou la Clé des songes«ainetel

Dirigent Daniel Barenboim

Lavastaja Claus Guth

Lavakunstnik Alfred Peter

Kostüümikunstnik Eva Dessecker

Koreograaf Ramses Sigl

Valgustuskunstnik Olaf Freese

Koormeister Martin Wright

Dramaturg

Osatäitjad:

Magdalena Kožená  -Juliette

Rolando Villazón -Michel

Teistes osades: Richard Croft; Thomas Lichtenecker; Wolfgang Schöne; Elsa Dreisig; Adriane Queiroz; Arttu Kataja; Jan Martiník; Natalia Skrycka; Florian Hoffmann;

Tantsijad

Tõelise ooperielamus, vaataksin veel kord!