Håkan Nesser "Inimene ilma koerata"

Selles raamatus laheneb lugu kriminaalinspektor Gunnar Barbarotti kaasabil. Tegu on esimese raamatuga Håkan Nesseri inspektor Gunnar Barbarotti sarjast, ilmunud Rootsis  2006. Tänaseks on Gunnar Barbarotti sarjas ilmunud 5 raamatut ja ma väga loodan, et mõni veel eesti keelde tõlgitakse. Üle hulga aja hea krimka. Mulle meeldis kohe väga, isegi rohkem kui Håkan Nesseri  inspektor Van Veetereni  sarja raamatud.

Meeldis seetõttu, et esimene Barbarotti raamat on ühtlasi ka toekas perekonna-romaan. Võib-olla ei olegi  kahe samasse perekonda  kuuluva noormehe kadumises järjestikulistel öödel midagi kriminaalset?  

Perekonna moodustavad:

-pensionile jäänud õpetajate paar, kes müüb oma kinnisvara Rootsis  maha ja läheb elama Hispaania päikese alla. Malagas  keskendub pereisa kultuuripärandi avastamisele ja pereema uputab oma tüdimust elust ja mehest veiniklaasi. Tüdimus on tõesti suur, sest raamatu alguses ärkab pereema mõttega, kas tappa end või tappa oma mees. (Millest NII suur tüdimus, ei saagi raamatust teada- pikaajalise kooselu tulemus?).

-pereisa lemmiktütar Ebba, kirurgist töönarkomaan  ja tema abikaasa- sõbralik joviaalne kauplusejuhataja.

-Ebba lemmikpoeg- tark ja ilus üliõpilane Hendrik, kes varjab oma saladust ja perekondliku sünnipäevapeo järel kaob.

-Ebba noorem poeg Kristoffer, kes on kasvanud eduka vanema venna varjus,  võtab Hendriku kadumise saladuse lahendamise ja ka kättemaksu enda kätte.

- keskmine tütar Kristina, kes on abielus eduka lahutatud filmiinimesega, samuti rahulolematu oma eluga. 9 aastasena kirjutas Kristina koolikirjandi, mis algas sõnadega „Minu pere on nagu vangla. Isa on vangla direktor….Niipea kui me Robertiga küllalt suureks saame, põgeneme ära ja kaebame oma perekonna peale lastekaitseühingule ja kuningale ja kuninganna Sylviale…“ Mingit lasteahistamist raamatus siiski ei ole, selle kirjandi kirjutas väike tüdruk vihahoos, kui talle midagi ebaolulist (ei tule meeldegi, mida) ei lubatud.

-pere noorim, pereema lemmiklaps poeg Robert, kes osales tõsieluseriaalis, millega häbistas end ja oma perekonda, kes  päev enne Hendrikut kaob. Robert on romaani  käsikirja „Inimene ilma koerata“ autor. Selle üle tasub ka mõelda, kes on koer inimesele?

On need kadumised seotud, on noormehed elus või surnud? 454 leheküljel tulevad ilmsiks ja avanevad  aegamisi  saladused. Uurimine ei ole kiire ja tulemuslik nagu „filmis“. Noormehed  kaovad raamatu algul detsembris, lahendus saabub järgmise aasta detsembris, päriselus kuluks aega muidugi veel rohkem. 

Huvitav ja põnev lugeda kuni viimase leheküljeni, õhtul raamatut käest panna raske.

Uurimist viib läbi sümpaatne inspektor Gunnar Barbarotti, kes tegi jumalaga diili kui ta naine neli aastat tagasi ta maha jättis. Neid Barbarotti arutlusi jumala üle ja jumalaga on hea lugeda, kuid stiilinäited Barbarotti mõtetest, mis minu mõtetega ühtisid saab lugeda siit:

Lk. 221“Kell oli alles üheksa hommikul, kuid ta tundis juba, kuidas väsimus ligi hiilib. Mitte füüsiline väsimus- ta oleks jaksanud ilma vaevata joosta kaheksa või kümme kilomeetrit, isegi kaksteist, kui see toimuks mererannas-ei, väsimus oli psüühiline, pikaleveninud ja lootusetust stressist, või kuidas seda seisundit nimetadagi. Tundest…. Jah, et sinust ei piisa üle jõu käiva ülesande puhul. Süüdlase nimi oli sealjuures infotulv, see oli talle täiesti selge, tänapäevale iseloomulik olukord, kus korraga on käes lõpmata palju andmeid, tonnide viisi potentsiaalset ja reaalset informatsiooni. Nii see nüüdisaja politseitöös oli. Töö ei tähendanud mitte info, selle kergesti kättesaadava jahisaagi tagaajamist, vaid andmete läbisõelumist.“

Lk. 415“ Kriminaalinspektor Barbarotti oli ärritatud.

Ta oli lesinud hotellivoodis ja vahtinud rohkem kui tund aega lakke. Nii see siis tundub, mõtles ta. Täpselt nii see tundub, tuleb mulle nüüd meelde.

See, mis talle meelde tuli, oli probleem, mille keegi oli ristinud Detektiivi Dilemmaks- The Detectives Dilemma, pärit kahtlemata teiselt poolt Atlandit. Arvatavasti mõnelt toonastest karmidest neljakümnendate aastate kirjanikest. Gunnar Barbarotti ei orienteerunud kuigi hästi kriminaalkirjanduses, kuid vähemalt Hammetit ja Chandlerit oli ta lugenud. Ja ühe või kaks Crumleyt.

Dilemma eelduseks oli olukord, kus oli olemas kaks asja.

Esiteks ,et omatakse teadmisi ,mis on võtmeks parasjagu käsil oleva juhtumi puhul.

Teiseks, et pole viisi, kuidas seda teadmist kasutada.

Ühildamatud asjad, nagu tänapäeval öeldakse.“

Gunnar Barabaroti kuulas meelsasti Mercedes Sosat, mulle meeldib  lauljanna ka.

Hakan Nesser

„Inimene ilma koerata“

Rootsi krimiklassika

Tõlkinud Maiu Elken

Pegasus 2016

454 lehekülge