XII Pärnu ooperipäevad Rodion Štšedrin “Mitte ainult armastus”

Pärnu Ooperipäevade teisel päeval etendus samuti põneva saatusega ooper.

Rodion Štšedrini lüüriline ooper “Mitte ainult armastus” vilistati esietendusel 1961. aastal Moskva Suures Teatris välja.1972 aastal mängiti ooperit Moskva Kammermuusikateatris. Pärast seda vajus ooper unustuse hõlma kuni Juri Aleksandrovi uuslavastuseni hooajal 2013/2014.  Aleksandrovi lavastatuna Peterburi Kammerteatris võitis ooper Peterburi kõrgeima teatriauhinna Kuldne Sofiit draama kategoorias.

Rodion Štšedrini muusikat olen küll raadiost kuulnud, kuid  seni polnud näinud ühtegi selle maineka ja uuendusmeelse vene helilooja lavateost.

Ooper „Mitte ainult armstus“ on loodud Sergei Antonovi jutustuse motiividel. Libretosse on lisatud vene tšatuskade tekste, mis on pühendatud Štšedrini kuulsale abikaasale Maia Plissetskajale.

Autor ise on ooperi kangelannat- kolhoosi esinaist Varvarat võrrelnud Tatjanaga („kirjutasin kolhoosi „Jevgeni Onegini““) ning koguni Carmeniga.

Ooperi süzee on lihtne, pole kuningaid, kuningannasid, surma, kõik jäävad ellu. Seevastu on küllaga armastust, ka õnnetut ja suuri tundeid. Tegevus toimub kolhoosis. Aega ei oska määrata, töökorralduse ja selle järgi, mis üht tegelastest linnas köitis, pakuksin möödunud sajandi viiekümnendad aastad.  Tantsu, tralli, tšatuskade laulmise ja vihma taustal areneb armastuslugu, mis saab üleva sisu armastusest loobumisega.

Etenduse algul on laval seltskond traktoriste, kes vihma raugemist ja külvi algust oodates mängivad doominot ja joovad viina. Teiste hulgas brigadir Fedot, kes on armunud kolhoosi esinaisesse Varvarasse. Lüpsja Nataša rõõmustab, et Volodja, kes vahepeal maitses linnaleiba, tuleb tagasi kolhoosi. Traktoristid  peavad Volodjat ülbeks ning alustavad kaklust. Lavale ilmub kolhoosi esinaine Varvara, kes kaklejad lahutab. Varvara ja Volodja õpivad teineteist tundma vestluse käigus ning midagi hakkab juba susisema.

Edasi läheb hoogsa pillerkaariga, laval on külaorkester, tantsud ja  laulud. Volodja tantsib Natašaga, kuid särtsaka Katerina õhutusel võtab tantsima esinaise Varvara. See on pikk tants ja läheb lõpuks väga uljaks kui Varvara tantsib üksnes Volodjale. Nataša kurvastab.

Volodja ja Varvara lepivad kokku kohtumise ja annavad kirele voli. Aga siis saab Varvara aru, et teeb õnnetuks Nataša. Kuidas siis nii, ta on juht, tema ülesanne on oma töötajate eest hoolitseda. Varvaras võitlevad kirglik naine ja kolhoosi esinaine, tõenäoliselt ka kommunist, kuidas muidu.  Kui kohtumispaika saabub Nataša, on Varvara õnnelik, n.ö. annab Volodja Natašale tagasi ja  jääb üksi.

Minu jaoks oli kallutatus muusikali poole liiga tugev, kõik need lõbusad tšatuskad ja tantsud ning tüsedad kolhoosinaljad. Draamale jäi vähe ruumi, nii et minu arvates ei küüni Varvara Tatjanani. Küllap segas mind ka see kolhoosi olustik, sest mis siin salata, nii värske olustiku peale on tõrge sees.

Aga muusika oli kaunis ja huvitav, lavastus hoogne ja kirglik, kostüümid ilusad ja lavakujundus leidlik.

Minu lemmik oli nii tegelaskujuna kui ka osatäitjana Varvara, keda laulis  Larissa Pominova. Laval nägi Varvara muutumist esinaisest kirglikuks naiseks ning siis teadlikult armastusest loobumas. Varvarat laval nähes meenus mulle filmi „Optimistlik tragöödia“ naiskomissar. Ja veel üks vene film tuli meelde, Nonna Mordjukova kolhoosidraamas, oli vist „Vene põld“.

Kokkuvõtteks: selle aasta Pärnu Ooperipäevad meeldisid mulle väga.  Nägin kahte huvitavat ooperit väga hea ooperiteatri esituses suurepäraste lauljatega.

Rahvast tundus vähem olevat kui mullu suvel, aga seda mitte ainult Kontserdi-majas vaid ka Pärnu linnas. Kehv suvi? 

Pildid teatri kodulehelt.

Larissa Pominova laulab Varvara aariat.