Armas
lihtne raamat. Eriti kasulik läbi lugeda neil, kes Kreeta saarele tööle
asutavad või Hellenimaa mehise pojaga kooselu planeerivad. Minul pole kumbagi
plaanis. Olen kaks korda saarel viibinud, seal palju ringi sõitnud ja paljud raamatus mainitud kohad on tuttavad. Rethymno
on ka minu lemmiklinn Kreetal. Lugedes sain kõrvutada oma turisti nägemust kaunist saarest ja vaimustavast suveilmast kohaliku (autor ütleb, et tunneb end rohkem
kohalikuna) muljetega.
Selles, et Kreeta on kaunis ja imeline saar, oleme mõlemad veendunud. Siia riputan mõnedmeeleolutekitajad: Samaaria kuru ja minu lemmiktaverni "lagi" Rethymnos:
Raamatus
on selliste pealkirjadega peatükid nagu „Välismaalasena
võõras ühis-konnas“, „Tähistame nimepäeva“, „Usu koht igapäevaelus“, „Iseseisvus
ja poliitika“, „Uus ja hullem kriis“ jne.
Saab
lugeda tõeliselt pirakast kreeka pulmast 1000 külalisega.
Lisas
on „Kreeta, lugematute vaatamisväärsustega saar“ ja „Minu kui laisa koka
lemmikroad, mida on lihtne ka Eestis valmistada“.
Pisut
on raamatus ka rahulolematust ja protesti külaelu ja suguseltsi arhailisuse
vastu. Meenub äsjaloetud „Mangode
hooaeg“, kus Aafrikasse läinud noored sattusid ebausu ja šamaanluse võrku. Kreeta pole muidugi Aafrika, aga mõtlesin
sellele, et eesti naised on kahe jalaga
tugevasti maa küljes kinni, suhtuvad küll kriitiliselt, kuid oskavad kohaneda
ja oma uut elupaika armastada.
Pisut
on raamatus naiselikku silmakirjalikust, kui naised kinnisvarabüroos kliente
taga räägivad eesti keeles, siis on ok!, aga kui seda teevad kohalikud
teenindajad, siis on see vastuvõetamatu.
Oma
tunded võtab autor lk. 226 kokku nii: „Minu
kohati segaseid tundeid väljendab väga täpselt Rootsi paremat elu otsima läinud
kreeka päritolu kirjanik Theodor Kallifatides oma teoses „Uus maa minu akna
taga“ (ilmunud eesti keeles Loomingu Raamatukogus( 7/2015)). Pean tema
kirjutatud lõigus vaid rahvused ära vahetama ning saan mind hämmastavalt
ilmekalt iseloomustava mõttejupi:
„Minust ei ole saanud
kreetalast, kuid ma pole ka enam see eestlane, kes ma uskusin end olevat. Ma ei
ole ka läbi ja lõhki võõras. Ma lihtsalt ei oskagi öelda, mis minust on
saanud.“
Hoolimata aeg-ajalt
kurvameelsusele kaldumisest, usun siiski, et olen oma õnne sepp. Igast
olukorrast ja paigast tuleb leida endale parim ning siis sellele keskenduda.
Mina olen Kreetal enda jaoks õnne leidnud- ja sellest piisabki.“
Jaana Albri
„Minu
Kreeta“
Mineviku
hõng Euroopa lõunatipus
Petrone
Print
2016
238
lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar