Deon Meyer "Surnud enne surma"

Krimkasõbrana üritan vähemalt kõik ilmunud korraks kätte võtta, lahti lüüa, lehitseda, lõpuni lugeda või kui ei meeldi, siis pooleli jätta, kuid mitte enne kui 50. lehekülge.  Deon Meyeri raamatut lehitsedes arvasin, et jätan pooleli, kuid mulle pakkus huvi tegevuspaik- Lõuna- Aafrika. Olen ise Kaplinnas ja Kapimäel käinud 18 aastat tagasi, imekaunis linn.  Umbes sel ajal, 1996.a. ilmutas Meyer ka oma raamatu

Kuid lugesin „Surnud enne surma“ ühe hooga lõpuni, põnev oli. Pealkirjale ei tasu liiga palju panustada. Raamat on tõlgitud inglise keelest, kus see tõesti kandis pealkirja „Dead before Dying“. Meyer avaldas raamatu afrikaani keeles, kus see kandis nime „Feniks“ ja saksa keeles ilmus raamat pealkirjaga „ Der traurige Polizist“.

Raamat on hoogne ja tegevusrohke. Peategelane kapten Mat Joubert püüab kurja-tegijat, kes tapab mehi (näiliselt muidugi ajendita) buuri sõja päevilt pärit ajaloolise mausriga. Ohvrite vahel sidet ei tuvasta ja lahendust ei paista.  Appi tuuakse ka selgeltnägija.

Mõrvade ja röövide osakonna kolonel nõuab lisaks 100 % kvaliteetsele tööle alluvatelt kehalist ja vaimset tervist. Ta seab alluvad valiku ette: kas kaalust maha võtta, joomine ja suitsetamine lõpetada või kaob töökoht. Mat Joubert saadetakse koguni psühholoogi juurde, kuna ta pole üle saanud 2 aasta tagusest abikaasa surmast.

Nii ongi Mat Joubert arsti, psühholoogi ja dieediõega mees. Aga ilma naiseta ja kaks aastat ilma lähisuhteta. Kuna kapten on 34 aastane, siis on raamatu ka piisavalt seksi ja sellele mõtlemist.

Vaatamata Kaplinna igapäevasele kuritegevusele, võikatele mõrvadele ja Mat Jouberti isikliku elu sasipuntrale, puudub raamatus põhjamaade krimkadele omane äng. Ma ütleksin, et autori suhtumises oma peategelase isiklikele probleemidele seksi ja toiduga on huumorit ja peent irooniat ning see sobib mulle.

Näiteks Mat Jouberti dieedivõitlust kirjeldatakse lk. 249 nii: „Suur nälg tabas teda uuesti kohe pärast kella nelja oma kabinetis, kus ta oli ametis juurdluse nimekirjade ja tabeli ülevaatamisega, et leida uusi võimalusi. Nälg oli nagu mingisugune ootamatu taipamine, mis purustas pikselöögina tema keskendumisvõime- algasid krambid, korinad sooltes, käe värisemine, kummaline peapööritus ja kindel teadmine, et ta tahab praegu süüa, noa ja kahvliga relvastatult laua taga istuda ning rünnata kartmatult ja pühendunult taldrikutäit toitu- paksu ja mahlast biifstekki,  koos hapukoorega fooliumis küpsetatud kartulit, rammusas juustukastmes lillkapsast, tomatite ja sibulatega rohelisi ube ning suvikõrvitsaviilu, millel sulab tasapisi või sellal, kui ta kogu sellele kraamile soola ja pipart peale raputab.“

Autori toiduarmastus paistab raamatust välja, tutvustuses on öeldud, et ta armastab söögivalmistamist.

Olgu mainitud, et raamatu ilmumise ajal 1996.aastal ei teatud või teati vähe sellest, et kolesterool ei olegi vaenlane nr.1 . LCHF (Low Carb High Fat) toitumine oli tõenäoliselt tundmatu ning  Mat Joubert pandi rasvavaesele dieedile. Loodan sellele vaatamata, et ta saavutas piisava vormi, mis võimaldas tal politseisse edasi jääda.J

Guugeldades leidsin, et nii ongi. Autoril on sari, milles peategelane üks selle raamatu kõrvaltegelasi Benny Griessel, kuid ta kirjutas edasi ka Mat Jouberti raamatuid. Loetud raamatus viibis Benny põhilise aja viinaravil ja sealt lahkudes püüdis kinni kavala pangaröövli.

Saksa ja Lõuna-Aafrika ühistoodanguna jõudis teleekraanidele seriaal „Cape down“, kus Mat Joubertit mängis Trond Espen Seim. Mulle meeldib vaadata, milline tegelane võiks välja näha. Väga sümpaatne ja mitte üldse ülekaaluline.

Mina Loeksin Deon Meyeri raamatuid veel. Värskendavad oma lihtsuses.

Deon Meyer

„Surnud enne surma“

Inglise keelest tõlkindu Peeter Villmann

Varrak 2016

366 lehekülge