Mehis Heinsaar "Unistuste tappev kasvamine"

Hea eesti asi e. siis „hea eesti raamat“. Kaunis selges keeles, imeilusate arusaadavate piltidega ja tegevuspaigad kõik tuttavad.

Raamatu alapealkiri "Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid", annab aimu, mida kaante vahelt leida võib.

Kogumikus avaldatu on varem perioodikas ilmunud, kuid mina ühtegi lugu varem lugenud ei ole. (Ka pole ma oma aastavahetuse eesmärki, lugeda rohkem eesti kirjandust, täitnud.)  

Seetõttu olen rõõmus, et raamat oma värviküllaste ja salapäraste piltidega mu tähelepanu köitis. Sellest sai minu suveõhtute meelisraamat. Lugesin aeglaselt ja naudinguga. 

Autori tegelased otsivad õnne, armastust, vastuseid, mõtlevad lihtsaid mõtteid, milles kajastub lihtne ja aegumatu elutõde. Mitte midagi uut, kuid omapärasest vaatenurgast ja hea lugeda. Emotsioon, mis raamatut käest pannes alles jääb on pisut nukrameelne, kuid puhas ja helge.

Jutustuses „Kuu teine külg“ mõtiskleb  Tõnu Tender lk. 23. nii: „Ja siis tuli mulle ennist  selline mõte, et inimese elu  teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasuguseid asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis jõuab tegelikult kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on - see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahel paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab…. Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?“

Jutustuste peakirjad ise on mõtlemapanevad: „Unistuste tappev kasvamine“, "Hiiglasuur lakkamatu mõte", „Ülejäänud elu õnnenatuke“ või sellised vimkaga nagu „Kingade elu“ (ja muuseas põnev elu!) ning "Muinasjutt ohtlikust kohvi-tassist".
Meelde jäi ka selline kaunis sõnaühend autorilt „meeli võnkuma panev vein“.

Lugeja rändab koos autoriga läbi Eestimaa tuntud kohtade:  Haeska, Pilistvere, Kassari, Pikasilla,  Suislepa küla,  Matsalu, Rõngu,  Otepää ,Vändra ja mitmed teised.

Marge Nelgi pildid on raamatu lisaväärtus. Pildid on pärit sellisest toredast blogist http://margenelk.blogspot.com.ee/

See pilt on jutustuse „ Unistuste tappev kasvamine“ taustaks..

Veel üks lõik, jutustusest „Kui öökull huikab meid“ lk.123 „Rändajad on kõik. Unes või ilmsi, ükskõik kus või mil viisil. Ka siis, kui elatakse suurlinnas, ollakse ikka vaid teeline lõkke ääres, kühmus, külmetav olend, kare mantel õlgadel, kohmetunud käed tule poole sirutatud. Mõni vaatab siis hajameelsel ilmel tulle ja tunneb mõnu olemasolemisest, unustades kõik muu. Keegi teine kusagil järgmise lõkke ääres heidab pilgu hirmunult öösse ning mõtleb, mis ootab teda ees hommikuse teekäänaku taga. Ja on hea, kui teisel pool lõket istub reisikaaslane, kes sind mõistab, kes sulle sel teekonnal toeks on, kes su hirme peletab ning mantli peale asetab, kui silmad kinni vajuvad. Aga tihti teda polegi. Inimene on siis päris üksi keset suurt ja tumedat metsa ning ainuke sõber on talle see ahtake lõke, mis iga hetk kustuda ähvardab, kui teda uute okstega toitmast unustada“ .

Raamat kõigile, kelles on alles laps, kes armastab muinasjutte ja maagiat!

Mehis Heinsaar

"Unistuste tappev kasvamine"

Illustreerinud Marge Nelk

Toimetanud Piret Põldver

Kujundanud Mari Ainso

Kirjastus Menu 2016

231 lehekülge.