Haruki Murakami "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad"

Raamatud annavad lugejaile erinevaid  tõlgendamisvõimalusi. Mõnikord survestab teose tutvustus lugejat liialt.  Nagu näiteks käesoleva  Murakami raamatu tutvustus saadab lugeja teele sooviga välja uurida, mis siis ikkagi 16 aastat tagasi juhtus ja miks sõbrad Tazaki Tsukuru oma ringist välja heitsid.

Raamat on täis saladusi. Murakami laseb peategelasel rännata reaalsuses, mõtetes ja unenägudes, toob sisse uusi tegelasi ja loobub neist äkitselt, kirjutab raamatusse sisse näiliselt kontekstist väljuvaid peatükke ja jätab saladused õhku.

Kui olin lugemise lõpetanud, lõin raamatu uuesti lahti neilt lehekülgedelt, kuhu olin lugemise ajal märkmepaberid vahele torganud ja lugesin uuesti. Teisel korral asetusid rõhud uutele kohtadele ja lugesin raamatut kui Tazaki Tsukuru armastuse lugu. Tegemist on kauni armastusromaaniga. Tuletas meelde Murakami esimest eesti keelde tõlgitud romaani „"Lõuna pool piiri, lääne pool päikest" . Ma mäletan sellest vaid lugemise emotsiooni, ammu loetud.

Võib ju mõelda, et Sara on kõrvaltegelane, kuid ta on  raamatus väga oluline persoon. Sara on  tark, intelligentne ja kaunis ning jätab salapärase mulje. Tundub, et Sara meeldib ka autorile, ta kirjeldab Sara välimust, riideid, karjääri, kuid mitte tema tundeid ja mõtteid, naine jääb lõpuni välja salapäraga ümbritsetuks. Just Sara õhutusel tõstab Tazaki Tsukuru mälestustelt kaane pealt ja läheb palverännakule, palverännak toimub küll rohkem peategelase enese sees ja unedes, kuigi reaalselt viib isegi Soomemaale. Sara on liikumapanev jõud, Sara tõttu see romaan sünnibki.

„Värvitu Tazaki Tsukuru“  on erootiline armastusromaan.  Murakami kirjeldab Tsukuru erootilisi unenägusid ja loo lõpus tõdeb peategelane, et sõpruskonna ajasid lahku allasurutud seksuaalsed pinged ja lahkuminek oli möödapääsmatu.  See, et just Tsukuru ohvriks toodi ja lahkumineku all kannatas, ei olnud juhuslik. Sõprade arvates oli Tsukuru tugev ja tasakaalukas, et toime tulla.

Tsukuru tuli toime nii:  lk. 252 „Ei, kui ma ei oleks kalk, ei suudaks ma rahulikult oma rütmi säilitada, mõtles ta. See on kõigest tasakaalu küsimus. Mind rõhuv koorem on lihtsalt vasakule ja paremale juhulikult ära jaotatud. Võimalik, et see mõjub teistele inimestele jahedusena, kuid see ei ole mingi lihtlabane töö- see võtab rohkem aega kui paistab. Ning isegi kui balanss on saavutatud, ei tähenda, et raskus ise kuidagi kergem oleks.“

Raamat on väga detaili- ja pildirikas, esmapilgul tundub, et selles on  palju ballasti.

Nii nagu Haida isa justustus, omaette huvitav  lugu, müstiline pianist  jääb kummitama .

Või terve peatükk Shinjuku raudteejaamast, vaatamata isegi sellele, et  Tsukuru on raudteejaamade ehitaja. Samas muidugi  sümboliseerivad raudteejaamad korda, anonüümsust, mahajäämist ja -jätmist, kõik olulised teemad raamatus. Tõenäoliselt peab olema jaapanlane, et mõista raudteejaamade tähtsust elus. Meenub kohe „ Mäng sõiduplaaniga“- mõttetööd pakkunud krimka.

Siia sobib  kuulus foto  Shinjouku raudteejaamast 1990-ndate algusest. Murakami kirjutab sellest pildist.  USA juhtiv ajaleht avaldas  selle foto, mis on võetud hommikul tipptunni ajal  Shinjuku raudteejaamas.  Justkui kokkuleppel vaatavad kõik enda ette maha, näoilmed  pingelised ja tõsised. 



Pildiallkiri ütles, et Jaapanis ollakse jõukad, kuid õnnetud. Tsukuru arutleb raamatus, et ainult selle pildi põhjal üldistuse tegemine, et jaapanlased on õnnetud, ei saa kohe kuidagi.  Maha peab vaatama, et mitte libastuda ja kinga kaotada.

Tõenäoliselt peab jaapanlane olema ka selleks ,et mõista nimedemaagiat- värvid ja tegusõnad nimedes.

Esile tõstan raamatut just kauni armastusromaanina.

Lk. 34 „Armukadedus- nii nagu Tsukuru seda oma unenäo kaudu mõistis - oli maailma kõige meeleheitlikum vangla, sest sellesse vanglasse sulgeb vang end ise. Kellegi teise poolt vägisi sinna ei panda. Inimene sulgeb end vabatahtlikult vangikongi, keerab ukse seestpoolt lukku ning viskab võtme vanglamüüridest väljapoole. Ja maailmas pole kedagi, kes teaks, et ta seal vangistuses on. Tõsi, kui inimene otsustab sealt väljuda, siis selleks on võimalus täiesti olemas, sest see vangla on tema südames. Kuid vabanemise otsuse tegemine on üsna keeruline, sest inimese süda on tõmbunud kõvaks nagu kivi. Just see on armukadeduse tõeline olemus.“

Raamatu lõpupoole, näinud oma armastatut Sarat teise mehega, uinub Tsukuru kurvana, kuid on õnnelik, et see on vaid kurbus, mitte armukadedus.

Lk. 255 „Ta süda igatses Sarat. Imeline oli kogu südamest kedagi igatseda. Seda tundis Tsukuru tugevalt. Ja üle väga pika aja. Aga võib –olla hoopis esimest korda. Muidugi ei olnud kõik imeline. Sest samal ajal pistis tal rinnus ja hingata oli raske. Oli hirm, oli sünge värin. Kuid isegi selline rusuvus oli tema kiindumuse oluliseks osaks. Ta ei tahtnud enam kaotada seda tunnet, mis teda oli vallanud. Võimalik, et kui ta nüüd selle kaotab, siis teist korda see soojus enam tagasi ei tule. Ta kaotaks pigem iseenda kui selle tunde.“

Tazaki Tsukuru palverännak on lõppenud.

Raamatut lugedes võiks taustaks kuulata tsukuru lemmikmuusikat: Ferennc Liszti „Le mal du pays“, pala helilooja kolmest süidist koosnevast  teosest „Palve-rännaku aastad.“ Lazar bermani esituses kuulas seda plaadilt ka Tsukuru.

Murakami rakendab osavalt muusikat oma teoste teenistuses, „1Q84“ oli selleks Janaceki "Sinfonietta".

Haruki Murakami
"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad"

Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas

Toimetanud Maarja Yano
Varrak 2016

255 lehekülge