Leena Lehtolainen
„Minu esimene mõrv“
Tõlkija Triin Aimla-Laid
Kirjastus Pegasus 2016
Kirjastus Pegasus 2016
256 lehekülge.
Raamat on täpselt see, mida pealkiri lubab: noore
naisuurija Maria Kallio esimene mõrvajuurdlus.
Tegemist on Soome krimikuningannaks nimetatud Leena
Lehtolaineni (sündinud 1964) esimese
Maria Kallio raamatuga, mis ilmus Soomes 1967 aastal, hiljem on ilmunud veel
vähemalt 12 raamatut.
Maria Kalliost on Soomes ülesvõetud teleseriaal, kus
peategelast mängib sarmikas Minna-Maria Erika Haapkylä
Tutvustusest:
Noor
punapäine uurija Maria Kallio on just saanud ülesande lahendada oma esimene
mõrvajuhtum, tõestamaks iseendale ja oma meeskonnale, et temas on konstaabli-tööks
piisavalt sisu ja südikust.
Tapetu,
Jukka Peltonen, oli enne surma kutsunud oma koorikaaslased suvilasse mõnusat
nädalavahetust veetma. Selgub aga, et laulusõprade esmapilgul soojade ja
lähedaste suhete varjus leidub nii kibestumist, pimedat viha kui ka
armukadedust.
Kui
Maria asub sõpru vaenlastest eristama, rullub tema ees lahti ohvri ootamatult
sünge minevik. Ta mõistab, et kõigil seitsmest kahtlusalusest olnuks Jukka
tapmiseks piisavalt põhjust. Nüüd peab Maria keerulise sasipuntra lahti
harutama, enne kui mõrvar järgmise ohvri valib.
Vürtsi lisavad loole see, et kahtlusalused ja ohver on
Mariale tuttavad ning 70-ndate Soome politseis valitsev šovinism. Nii palub boss Mariat, kes on asendus-töötaja, jääda edasi poltseitööle põhjendusega, et meil on naistöötajaid vähe, selle asemel, et kiita tarmukat uurijat hea töö eest. Selleks,et meeste maailmas
läbi lüüa, tuleb kange naine olla ja Maria seda on. Raamatus leiab ka paraja
annuse feminismi, aga mitte üleliia.
Sedasorti raamat, mida ööhakul on raske käest panna,
isegi kui süüdlase oled juba ära arvanud. Põhjamaist kaamost raamatus ei ole, mina
loeksin veel Maria Kallio lugusid. Beatoni Agatha Raisini juttude asemel, ongi
juba ära tüüdanud.
Katrin Pauts
„Politseiniku tütar“
Saaremaa põnevik
Kirjastus Varrak 2016
311 lehekülge.
Raamatust ilmus juba kolmas trükk, ise olin raamatukogus
paar kuud järjekorras. Seega tundub, et tänaseks on kõik lugejad-inimesed raamatut lugenud. Tahaks öelda, et ka saarlased, kuid mitte kõik. Alles nädalavahetusel
kiitsin raamatut saarlastele, kelle lugemislauale raamat veel jõudnud ei olnud.
Lubasid lugeda.
Mulle meeldis, isegi väga. Ladusalt kirjutatud, lugu on salapärane ja pakkus parajalt põnevust. Nojah, kohati ehk ebausutav või ettearvatav, nagu Midsomeri loodki, aga pole mõtet kahelda
elu mitmekesisuses. Autor on osanud
raamatu elegantselt lõpetada. Kriminaalromaanilt ootan, et oleks põnev, kergelt
loetav ja et miski ei häiriks. Seda kõike raamat on.
Eriti meeldis mulle olustiku kirjeldus. Metsik Saaremaa
nurgake, mahajäetud majad ja lagunev kolhoosimaastik. Nii nagu need ääremaa
külad praegugi veel on, kasvõi mu enda kodukülagi. Tõsi küll, mahajäetud majad on
enamuses saanud endale uued asukad, mahajäetud tootmishooneid leidub seevastu
külluses.
Ootan autori järgmist raamatut „Tulekandja“ ja loodan,
et see on sama hea või veel parem. Kui peaksin
nüüd kahte siinkirjeldatud raamatut võrdlema, siis kodune „Politseiniku tütar“
meeldis mulle isegi rohkem.
Mõlemad tunduvad huvitavad. Asun raamatukogujärjekorda! Aitäh!
VastaKustutaTänan Sind, et märkasid. Püüan ikka kõik uued krimkad läbi lugeda. Aga nagu märgid Sinagi, raamatukogu järjekorrad on pikad ja vahest tahaks muud ka lugeda.
VastaKustuta