Kaks raamatut: krimka ja põnevik.

Leena Lehtolainen

„Minu esimene mõrv“

Tõlkija Triin Aimla-Laid
Kirjastus Pegasus 2016

256 lehekülge.

Raamat on täpselt see, mida pealkiri lubab: noore naisuurija Maria Kallio esimene mõrvajuurdlus.

Tegemist on Soome krimikuningannaks nimetatud Leena Lehtolaineni (sündinud 1964) esimese Maria Kallio raamatuga, mis ilmus Soomes 1967 aastal, hiljem on ilmunud veel vähemalt 12 raamatut.

Maria Kalliost on Soomes ülesvõetud teleseriaal, kus peategelast mängib sarmikas Minna-Maria Erika Haapkylä

Tutvustusest:

Noor punapäine uurija Maria Kallio on just saanud ülesande lahendada oma esimene mõrvajuhtum, tõestamaks iseendale ja oma meeskonnale, et temas on konstaabli-tööks piisavalt sisu ja südikust.

Tapetu, Jukka Peltonen, oli enne surma kutsunud oma koorikaaslased suvilasse mõnusat nädalavahetust veetma. Selgub aga, et laulusõprade esmapilgul soojade ja lähedaste suhete varjus leidub nii kibestumist, pimedat viha kui ka armukadedust.

Kui Maria asub sõpru vaenlastest eristama, rullub tema ees lahti ohvri ootamatult sünge minevik. Ta mõistab, et kõigil seitsmest kahtlusalusest olnuks Jukka tapmiseks piisavalt põhjust. Nüüd peab Maria keerulise sasipuntra lahti harutama, enne kui mõrvar järgmise ohvri valib.

Vürtsi lisavad loole see, et kahtlusalused ja ohver on Mariale tuttavad ning 70-ndate Soome politseis valitsev šovinism. Nii palub boss Mariat, kes on asendus-töötaja, jääda edasi poltseitööle põhjendusega, et meil on naistöötajaid vähe, selle asemel, et kiita tarmukat uurijat hea töö eest. Selleks,et meeste maailmas läbi lüüa, tuleb kange naine olla ja Maria seda on. Raamatus leiab ka paraja annuse feminismi, aga mitte üleliia.

Sedasorti raamat, mida ööhakul on raske käest panna, isegi kui süüdlase oled juba ära arvanud. Põhjamaist kaamost raamatus ei ole, mina loeksin veel Maria Kallio lugusid. Beatoni Agatha Raisini juttude asemel, ongi juba ära tüüdanud.

Katrin Pauts

„Politseiniku tütar“

Saaremaa põnevik

Kirjastus Varrak 2016

311 lehekülge.

Raamatust ilmus juba kolmas trükk, ise olin raamatukogus paar kuud järjekorras. Seega tundub, et tänaseks on kõik lugejad-inimesed raamatut lugenud. Tahaks öelda, et ka saarlased, kuid mitte kõik. Alles nädalavahetusel kiitsin raamatut saarlastele, kelle lugemislauale raamat veel jõudnud ei olnud. Lubasid lugeda.

Mulle meeldis, isegi väga. Ladusalt kirjutatud, lugu on salapärane ja pakkus parajalt põnevust. Nojah, kohati ehk ebausutav või ettearvatav, nagu Midsomeri loodki, aga pole mõtet kahelda elu mitmekesisuses. Autor on osanud raamatu elegantselt lõpetada. Kriminaalromaanilt ootan, et oleks põnev, kergelt loetav ja et miski ei häiriks. Seda kõike raamat on.

Eriti meeldis mulle olustiku kirjeldus. Metsik Saaremaa nurgake, mahajäetud majad ja lagunev kolhoosimaastik. Nii nagu need ääremaa külad praegugi veel on, kasvõi mu enda kodukülagi. Tõsi küll, mahajäetud majad on enamuses saanud endale uued asukad, mahajäetud tootmishooneid leidub seevastu külluses.

Ootan autori järgmist raamatut „Tulekandja“ ja loodan, et see on sama hea või veel parem.  Kui peaksin nüüd kahte siinkirjeldatud raamatut võrdlema, siis kodune „Politseiniku tütar“ meeldis mulle isegi rohkem.