Margaret Atwood "Süda vaikib viimasena"

Margaret Atwoodi kurjakuulutav tulevikufantaasia, mis paigutub ühte ritta tema eelmiste raamatutega „Teenijanna lugu“, „Orüks ja Ruik“ning „Uputuses aasta“.

Fantaasia, mida pole raske paigutada tänapäeva.

Majanduskriis. Hirm, ebakindlus ja  üleüldine  tööpuudus. Laenajad peavad välja kolima laenuga ostetud kodudest, elatuvad juhutöödest ja elavad autodes. Kel autot elamiseks ei ole, ründavaid neid, kellel on.  Kuritegevus vohab ja moraal on äärmiselt madal- neil, kes on tänaval, ei ole kaotada enam mitte midagi.

Siis tuleb üks mees geniaalsele rahategemise ideega. Eksperiment Koosmeelsuse- Positroni kaksiklinn. Suletud linna tutvustab üks selle idee autoritest  lk. 55 nii:

„ Ed laotab käsi, otsekui telejutlustaja; hääl valjeneb. Edasi turgatas Positroni planeerijatele hiilgav idee, räägib Ed- kui vanglad oleksid proportsioonis ja ratsionaalselt hallatud, võiksid need olla elujõulised majanduslikud üksused, millest võidavad kõik. Need võiksid luua nii palju töökohti: ehitajad, tehnikud, koristajad, valvurid. Haigete ravi, vormiriiete õmblemine, jalatsite valmistamine, ka põllundus tingimusel, et juures on farm: küllusesarv, kust voolab lõputult töökohti. Keskmises mõõtkavas linnakesed suudaksid end suurte karistusasutustega ülal pidada, selliste linnakeste asukad võiksid elada keskklassile omases mugavuses. Ja tingimusel, et iga linlane on kas valvur või vang, olekski tulemuseks täistööhõive: pooled oleksid vangid ning teine pool ametis vangide erinevate vajaduste rahuldamisega. Või nende vajaduste rahuldamisega, kes rahuldavad vangide vajadusi.

Ja kuna poolelt elanikkonnalt on ebarealistlik oodata kriminaalset retsidivismi, oleks igaühe suhtes õiglane, kui asi käiks kordamööda: kuu aega kinni, kuu vabaduses. Te mõelge milline kokkuhoid, kui iga eluase teenindab kaht leibkonda.  See on rotatsiooni vaieldamatu loogika.“

Koosmeelsuse/Positroni kaksiklinn, mille slogan on: KOOSMEELSUS= KOOSLUS+MEELSUS, ISTU OMA AEG ÄRA, OSTA MEILE AEGA TULVIKUS!

Positron- esialgu paistab see kui tulevikku ümberkujundav päästev idee: kõigile töö, dollarid ja maja elamiseks, mis sest et teise paariga. 1 kuu normaalset elu koos normaalse tööga ja siis ainult üks kuu pisut kehvemat tööd ja koiku Positroni vanglas.

Noor abielupaar Charmaine ja Stan, kes on majandusliku kokkuvarisemise läbi elanud, teevad oma valiku Positroni kasuks. Küllap ma ise ka sellises olukorras teeksin sama, niivõrd õõvastavad on Atwoodi kirjeldused elust laostunud linnas. Müüri taga Positronis ootab pääsemine.  

Tasapisi tekivad kahtlused, kas valik oli õige. Näiteks korjatakse ära kõik mobiiltelefonid, asemele saab sellised, mis toimivad ainult linna müüride vahel. Mingil hetkel saabub selgus, et kõiki jälgitakse kõikjal. Vangid ja vangivalvurid vahetuvad- geniaalne integratsiooniidee, kuid alati see ei toimi. Siis tuleb „parandamatud“ aidata „õnnelikule lõpule“. Ja kui vange napib - siis tuleb neid teistpoolt müüri juurde püüda. Positronis valmistatakse seksiroboteid , aga miks näha vaeva looduse geniaalse toote jäljendamisega, kui on võimalik looduse loodut soovitavas suunas programmeerida.

Normaalselt  jõuab koos arusaamisega puudustest  kätte vastupanuvõitluse aeg. Jõuabki.

Etteruttavalt ütlen, et naised päästavad maailma.

Atwoodi juures on mind alati võlunud naistegelased, näiteks raamatutest  „Alias Grace“, „Röövelpruut“,  „Pime palgamõrvar“ ja „Pinnaletõus“. Selles raamatu nii suurepäraseid naisi ei ole, kõik on kuidagi nihestunud moraaliga. Moraali langus seletab, kuidas väljaspool müüri sellis kaoseni jõuti. Või ajan põhjuse ja tagajärje jälle segi ning kaos tekitas nihke.

Kaunis Charmaine käib ringi süstlaga , et uimastatud  „parandamatuid“ õnnelikule lõpule aidata.

Selle tegevuse juurest on pärit ka raamatu pealkiri „Süda vaikib viimasena“, Charmaine süda valutab, sest tema ju muretseb, kas tegu on õige. Üleliia ta ei muretse, teisiti neid ju parandada ei saa.

Pisut raskem on Charmainel  sama protseduuri läbi teha oma abikaasa Staniga. 

Charmaine kannab oma kaksikrolli mõrtsuka ja leinava lesena, imetledes end musta kostüümiga peeglist leiab ta sarnasust Marilyn Monroega filmist „Niagara“.

Ühte raamatusse on Atwoodil mahtunud väga palju. Siin on tuleviku väljavaadetest, robootikast, elundite transplantatsioonist, naiste seksuaalsest ärakasutamisest, Marylin Monroed ja Elvis Presleyd ja palju muud.

Kui sügavamale kaevuda, siis on tegu iseäraliku armastusromaaniga. Stan ja Charmaine on kohanduvad, konformistlikud, truudusetud, räägivad palju armastusest, kuid mina näen nende suhtes vaid enesearmastust.

Raamat räägib ka inimese vabadusest, vabadusest valida ja vastutada, vabadusest loobumisest ja vabaduse äratundmisest.

Toon ära raamatu lõpuread, mis mulle valusalt meelde jäid:

„Võta või jäta“, ütleb Jocelyn. “Mina olen kõigest sõnumitooja. Nagu kõlab kohtulik fraas: sa oled vaba. Su ees on valla ilm, kus valida.“

„Mis mõttes?“ küsib Charmaine.“

Jah, mis mõttes?

Alguses nimetatud Atwoodi fantaasiaraamatute reas ma loetud raamatut esimeseks ei paigutaks. Kes Atwoodi järjest lugenud, sellele liiga etteaimatav. Lõpust oleksin ma oodanud enam.  

Aga siiski väga hea raamat!

Margaret Atwood

„Süda vaikib viimasena“

Inglise keelest tõlkinud Lauri  Saaber

Eesti Raamat 2016

350 lehekülge