Anne Lemieux "Lesepitser"

Selle romaani lugemine ei ole tegevus kõige kergemate killast. Meenus, et raamatus „Minu võitlus“ Karl Ove Knausgård "Minu võitlus" 1.raamat "Surm perekonnas" ütles autor , et "See on kirjanduse ainus seadus: kõik peab taanduma vormi ees. Kui mõni kirjanduse muudest elementidest, nagu stiil, intriig või temaatika, on vormist tugevam ja selle endale allutab, on tulemus nõrk." 

"Lesepitseri" sisu ja intriig on suuresti taandunud vormi ees. Seda põnevam, aga ka vaevalisem oli lugemine. Esiti oli eesmärk jõuda kuidagi 50. leheküljeni, siis sajandani, aga vahepeal hakkas lugu ise lummama ja jõudsin kiiresti üllatava (!) lõpuni.

Stiilinäide lk. 13 „Veidi enne surma, kui ta sai aru, et ei sure, jõudis kapten aimusele, et elu ja surm on vahetanud kohad. Samamoodi nagu käsipeegel, mis moonutas ta nägu, oli sõda teinud temast, surijast, ainukese inimese, kes neis tapatalgutes oli ellu jäänud; ta naine ja kolm tütart olid mingi nõiduse läbi vaid meelepete. Nelja aasta jooksul oli tume igavik nende näod tasapisi hägustanud. Jeanne ei laulnud enam, magamistoa tapeet oli minevikku vajunud, majja oli ladestunud pruuni vaha ja hüübinud vere taak, mis määris põrandaid ja segunes meelehärmiga. Ainuke helge mälestus, mis säras puhtas valguses, oli päikseline lapsepõlv möödunud sajandi lõpus, kui ta ärkas kindla teadmisega, et kasvab suureks meheks. Aga need möödunud sajandi päikesekiired nagu paljud teisedki asjad olid mattunud kuristikku, kuhu oli kadunud ka puudu jäänud õnn“

Tõlkija töö kindlasti kerge ei olnud, minu arvates on ta hästi toime tulnud, kuid arvan ka , et tegu on sellise raamatuga, mida peaks lugema originaalkeeles.  

Raamatus on hulgaliselt kujundite kordusi, mis kannavad tõenäoliselt mingeid sümboolseid väärtusi, näiteks  ligustrihekk ning  kõrbenud ploomimarmelaadi ja poonimisvaha lõhn. Teises kultuuris võib neil kujunditel olla üldisem tähendus kui mina neist suutsin välja lugeda.

Kuulsin autoraadiost juhtumisi Svetlana Aleksijevitši raamatu „Sõda ei ole naise nägu“ tutvustust ning mulle meenus kohe Annie Lemiuxi raamat. Minu arvates taanduvad kõik „Lesepitseri“ probleemid sõjale, kuigi otsest sõjategevust siin ei ole ja sellele, mida sõda naistega teeb. Kõik, mis juhtub naistega, kandub edasi nende lastesse, on need siis poisid või tüdrukud ja sõja löödud haavad ohustavad mitut põlvkonda.

Aga millest raamat täpselt jutustab, tutvustusest:

Romaan, mis kujutab endast perekonnasaagat, algab 1919. aasta kevadel, kui sõjaväehaiglas sureb kapten Vernet. Temast jäävad maha noor naine ja kolm alaealist tütart. Tollal oli kodanlaste pedantsetes ringkondades kohustusliku leina pikkus seitse aastat ja seda ettekäändeks tuues kapseldub noor lesk jonnakasse vaikimisse, tõmmates kaasa nii oma ema kui ka tütred. Kadunud kapten Vernet'st luuakse viirastuslik mehekuju, kes on ühtaegu olemas ja olematu, elus ja surnud.

Tütred saavad hariduse, üks neist oskab seda kasutada, teised mitte. Abielluvad nad kas armastusest, varanduslikel kaalutlustel või meeleheitest ning saavad lapsi, kellesse tahtmatult süstivad ettekujutuse viirastuslikust mehest. Leidmata toetust isadelt, kelle emad on neile valinud, ei oska pojad kasvada meesteks, tütred aga ei tea, kas nautida tärkavat iseteadvust või unistada maskuliinsest kangelasest.

Anne Lemieux

„Lesepitser“

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Eesti Raamat 2016

Sari Nüüdisromaan

176 lehekülge.