Graham Greene "Rännud tädiga"

Kahmasin raamatukogu tasuta raamatute riiulilt lennureisile kaasa kapsaks loetud Graham  Greene. Olin kunagi vaimustuses tema krimkadest ja „Komödiantidest“. „Reisid tädiga“ seni lugemata. Tore raamat, elutark, vaimukas, mõnusa briti huumoriga, paigutan raamatu kodus lemmikute riiulile.

Lk. 52 „Tõtt öelda ei ole ma välismaareisidega harjunud. Sa näed varsti, et ….“

„Minu seltskonnas harjud sa sellega kiiresti. Pullingid on alati olnud suured rändurid. Küllap ma olen selle nakkuse saanud sinu isalt…“

Minu isalt küll mitte…Tema ei sõitnud kunagi Londoni kesklinnast kaugemale.“

„Ta rändas kogu oma elu ühe naise juurest teise juurde, Henry. See on lõppude lõpuks sama asi. Uued maastikud, uued kombed. Ja kuhjaga mälestusi. Pikk elu ei tähenda aastate rohkust. Inimene, kellel ei ole mälestusi, võib elada saja-aastaseks ja tunda, et tema elu on olnud üürike…..“

Raamatu peategelane on paadunud pensionärist  vanapoiss Henry Pulling, kes kasvatab koduaias  jorjeneid. Henry kohtub ema matustel särtsaka tädi Augustaga ja tema elu saab täis huvitavaid seiklusi ja moraalseid dilemmasid- mõisted hea ja paha vahetavad kergelt kohad.

75+tädi Augusta mõtiskleb lk. 69 nii :„ Noorena olin ma küllaltki säästlik ja see läks üsna valutult, sest noor inimene saab hõlpsasti luksuseta läbi. Noortel on muidki huvisid peale rahakulutamise, nad võivad armatseda, olles rahul kokakoolaga, mis ajab vanema inimese iiveldama. Nad ei mõista, mis on tõeline nauding, isegi nende armatsemine on kuidagi tõtakas, poolik. Õnneks toob keskiga kaasa naudingud, sa hakkad nautima armastust, veini, toitu. Ainult isu luule järele väheneb veidi, aga ma jääksin rõõmuga ilma võimest nautida Wordsworthi sonetti (muidugi ma pean silmas teist Wordsworthi), kui ma tunneksin selle asemel rohkem mõnu veinist. Ka armastus pakub tavaliselt pärast neljakümne viiendat eluaastat kauakestvamaid ja mitmekesisemaid naudinguid.“

William Wordsworth (1770 – 1850), inglise kirjanik, pälvis õuepoeedi (Poet Laureate) ametliku tiitli ja stipendiumi. Tema luuletusi on avaldatud „Vikerkaares“ 7-8 2004, Proovisin lugeda, aga nagu tädi Augustalegi, maitseb mulle vein rohkem.  

Henry Pulling sirvib oma isa raamatuid ja mõtiskleb lk. 205 nii:

 „Olen vahel mõelnud, et inimese elu kujuneb rohkem raamatute kui elavate inimeste abil; just raamatutest, kaudselt, õpime tundma armastust ja valu. Isegi kui meile saab osaks õnnelik juhus armuda, oli loetu meid selleks ette valmistanud, ning kui mina polnud kunagi kellessegi armunud, johtus see ehk sellest, et minu isa raamatukogus ei olnud vastavaid raamatuid.

(Henry Pullingi isa luges põhiliselt Walter Scotti.)

Eelnevat lõiku lugedes meenus mulle raadios kuuldud mõtisklus nõukogude aegsete raamatute saatusest, millega pole midagi teha. Emade-isade, vanaisade-vanaemade raamaturiiulist, täis ühesuguseid masstiraazis välja antud köiteid. Isegi vanapaberisse neid ei võeta, vanaraamatute müüjad neid ei taha. Kõneleja pani ette, et kas ei võiks neid raamaturiiuleid koos raamatutega käsitleda kui vanavara ja viia uude korterisse. Kummuti asemel seisaks siis ema-isa raamaturiiul, mis ühtlasi kajastab nende aega ja mõtteviisi ja hoiab mälestust erksana.

Ise olen päästnud mitme vanaema raamatukogu, viimane neist veel seina ääres lademes, ootab riiulit.

Raamatust "Rännud tädiga" muuseas saab tarvilikke õpetusi ka selle kohta, kuidas suhelda maksametnikuga ja kuidas valedetektorit ära petta.

Graham Greene

„Rännud tädiga“

Inglise keelest tõlkinud Mihkel Loodus

Kirjastus Olion 1995

272 lehekülge.