6. oktoober 2016

Marc Dugain "Mõjuvõim"

 Jälle üks prantslane Nüüdisromaani sarjas.
Selles raamatus on teemaks presidendivalimised Prantsusmaal. Originaalis ilmus raamat 2014.aastal. Kas raamatus on midagi omast ka tegelikele presidendi-valimistele Prantsusmaal, mine sa võta kinni. Tutvustusest: Autor ei kinnita seda otsesõnu, kuid möönab ühes intervjuus ometi, et „ainult romaanikirjanik võib kirjeldada üksikasjalikult, mida luure- ja võimuorganid riigi julgeoleku ja riigisaladuste kaitse varjus võivad korda saata“.
Dugaini raamat on presidendikandidaat Philippe Launay’st, kelle eraelu on tuksis. Üks tütar tegi enesetapu, teine lahkus kodunt teadmata kuhu, suhted naisega on halvad. Ainuke isik, kellega Launay saab avameelselt rääkida on rääkimisvõimetu isa vanadekodus, kelle voodiserval Launay käib südant puistamas: „Minu positsiooni juures ei saa ma peale sinu kedagi usaldada“.
Ja edasi lk.12 „Kõik sai alguse 1914.aastal See ristiti suureks sõjaks ,et maskeerida kuidas see inimkonda räsis. Taheti seda võita, ja seejärel loodeti surmavast möllust kosuda. Aga keegi ei võitnud, seda teadis nii üks kui ka teine pool. Sellepärast tundsid kaotajad paarikümne aasta pärast tarvidust uuesti alustada, veelgi räpasemat ja laastavamat sõda. Ma mõistan, et sa ei tahtnud vastu hakata. Sinu isa naasis 1914.aasta sõjast tervena, aga ta lõpetas psühhiaatria-haiglas oma surnud kamraadidega rääkides, nagu nood olnuks seal, tema kõrval. Ma ei heida sulle ette, et sa ei hakanud vastu, kui sakslased jälle tulid.“
Eelneva lõigu juures hämmastas mind taas kui tugevalt on kaks suurt ilmasõda määranud ja määravadki veel 21. sajandil inimeste elu. Sarnaselt eelmise raamatuga „Lesepitser“.
Lk. 12 mõtiskleb Launay isa voodi ääres edasi: „Öeldakse, et kui saad täis-kasvanuks, tuleb vanematele andestada, samas säilitades endas last. Ma olen teile andestanud. Ja mis puudutab last minus, siis selle osa täidab poliitika. Tead, seal on nagu vahetunni ajal kooliõues. Samasugused vimmad, samasugused liidud, tugevama seadus. Eeliseks on see, et selles keskkonnas ei elata vanaks.“

Presidendikandidaat Launay ei ole positiivne kangelane. Raamat on sellest, kuidas ta surub valimistelt kõrvale oma rivaali Lubiaki, kuidas punub edu  kindlus-tamiseks suhete võrgustikku suurkorporatsioonidega. Raamatu tegevus toimub põhiliselt Pariisis, põkkab vahepeal Kanadasse, kuhu Launay läheb oma kodunt jalgalasknud tütart valmiskampaania ajaks tagasi tooma ning politsei eriüksuse luuraja Lorraine saadetakse Iirimaale kadunud ametühingutegelast otsima.
Raamatus on palju tegelasi. Sissejuhatavad peatükid ongi erinevatest tegelastest, enne kui nende kokkupuutepunktid esile tuuakse on see üpris häiriv lugemise juures. Tegelaste hulgas on ministreid, suurkorporatsioonide juhte, aatomi-allveelaeva juhte, luurajaid ja luureülemaid, armukesi ja õnnetuid depressiivseid abielunaisi. Võimu- ja rahajaht tabab süütuid ohvreid ja midagi kaunist raamatust ei leia.
Ma ei ole lugenud ka Marc Dugaini Mirabilia sarjas ilmunud „Hiiglaste avenüüd“ ning küllap jääbki lugemata.
Raamatu teema  haakus väga hästi meie koduste presidendivalimistega, mis õnneks, nii ma arvan, ohvreid kaasa ei toonud.
Võib lugeda, aga mitte midagi erilist.

Marc Dugain
„Mõjuvõim“
Prantsuse keelest Kaja Riesen
Eesti Raamat 2016
Sari Nüüdisromaan

254 lehekülge.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar