Selles
raamatus on teemaks presidendivalimised Prantsusmaal. Originaalis ilmus raamat 2014.aastal. Kas raamatus on midagi omast ka tegelikele presidendi-valimistele Prantsusmaal, mine sa võta
kinni. Tutvustusest: Autor ei kinnita seda otsesõnu,
kuid möönab ühes intervjuus ometi, et „ainult romaanikirjanik võib kirjeldada
üksikasjalikult, mida luure- ja võimuorganid riigi julgeoleku ja riigisaladuste
kaitse varjus võivad korda saata“.
Dugaini
raamat on presidendikandidaat Philippe Launay’st, kelle eraelu on tuksis. Üks
tütar tegi enesetapu, teine lahkus kodunt teadmata kuhu, suhted naisega on
halvad. Ainuke isik, kellega Launay saab avameelselt rääkida on rääkimisvõimetu
isa vanadekodus, kelle voodiserval Launay käib südant puistamas: „Minu positsiooni juures ei saa ma peale sinu
kedagi usaldada“.
Ja
edasi lk.12 „Kõik sai alguse 1914.aastal
See ristiti suureks sõjaks ,et maskeerida kuidas see inimkonda räsis. Taheti seda
võita, ja seejärel loodeti surmavast möllust kosuda. Aga keegi ei võitnud, seda
teadis nii üks kui ka teine pool. Sellepärast tundsid kaotajad paarikümne aasta
pärast tarvidust uuesti alustada, veelgi räpasemat ja laastavamat sõda. Ma mõistan,
et sa ei tahtnud vastu hakata. Sinu isa naasis 1914.aasta sõjast tervena, aga
ta lõpetas psühhiaatria-haiglas oma surnud kamraadidega rääkides, nagu nood
olnuks seal, tema kõrval. Ma ei heida sulle ette, et sa ei hakanud vastu, kui sakslased
jälle tulid.“
Eelneva
lõigu juures hämmastas mind taas kui tugevalt on kaks suurt ilmasõda määranud
ja määravadki veel 21. sajandil inimeste elu. Sarnaselt eelmise raamatuga „Lesepitser“.
Lk.
12 mõtiskleb Launay isa voodi ääres edasi: „Öeldakse,
et kui saad täis-kasvanuks, tuleb vanematele andestada, samas säilitades endas
last. Ma olen teile andestanud. Ja mis puudutab last minus, siis selle osa
täidab poliitika. Tead, seal on nagu vahetunni ajal kooliõues. Samasugused vimmad,
samasugused liidud, tugevama seadus. Eeliseks on see, et selles keskkonnas ei
elata vanaks.“
Presidendikandidaat
Launay ei ole positiivne kangelane. Raamat on sellest, kuidas ta surub valimistelt kõrvale oma rivaali Lubiaki, kuidas punub edu kindlus-tamiseks suhete võrgustikku suurkorporatsioonidega.
Raamatu tegevus toimub põhiliselt Pariisis, põkkab vahepeal Kanadasse, kuhu Launay läheb oma kodunt jalgalasknud
tütart valmiskampaania ajaks tagasi
tooma ning politsei eriüksuse luuraja Lorraine saadetakse Iirimaale kadunud ametühingutegelast otsima.
Raamatus
on palju tegelasi. Sissejuhatavad peatükid ongi erinevatest tegelastest, enne kui nende kokkupuutepunktid esile tuuakse
on see üpris häiriv lugemise juures. Tegelaste hulgas on ministreid,
suurkorporatsioonide juhte, aatomi-allveelaeva juhte, luurajaid ja luureülemaid,
armukesi ja õnnetuid depressiivseid
abielunaisi. Võimu- ja rahajaht tabab süütuid ohvreid ja midagi kaunist raamatust ei
leia.
Ma
ei ole lugenud ka Marc Dugaini Mirabilia sarjas ilmunud „Hiiglaste avenüüd“
ning küllap jääbki lugemata.
Raamatu
teema haakus väga hästi meie koduste presidendivalimistega,
mis õnneks, nii ma arvan, ohvreid kaasa ei toonud.
Võib lugeda, aga mitte midagi erilist.
Marc
Dugain
„Mõjuvõim“
Prantsuse
keelest Kaja Riesen
Eesti
Raamat 2016
Sari
Nüüdisromaan
254
lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar