Kaks prantslannat "Nüüdisromaani" sarjast.

Clélie Avit

„Ma olen siin“

Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen

Sari Nüüdisromaan

Eesti Raamat 2016

175 lehekülge

Elsa on koomas olnud viis kuud. Lootus, et ta veel ärkab, on kadunud. Tema pere ja arstid on silmitsi tõsiasjaga, et on aeg lülitada välja teda elus hoidvad aparaadid...

Nad ei tea, et viimaste nädalate jooksul on Elsa teadvus osaliselt taastunud; ta kuuleb, mida tema ümber olevad inimesed räägivad, aga ei saa seda neile öelda.

Thibault külastab samas haiglas oma venda, kes sõitis purjus peaga surnuks kaks teismelist tüdrukut. Emotsionaalselt segaduses otsib noormees rahunemiseks vaikset kohta ja leiab tee Elsa tuppa. Nähes neiut seal rahulikult lamamas, ei suuda ta uskuda, et too lihtsalt ei maga. Thibault hakkab Elsat regulaarselt külastama. Õppides neiut tema pere ja sõprade abil rohkem tundma, saab ta aru, et hakkab temasse armuma. Ja kui ta temaga räägib, tundub talle üha enam, et too kuuleb tema iga sõna...

Elsa jaoks on Thibault’ külastused nagu sõõm värsket õhku. Lõpuks ometi räägib keegi temaga, nagu oleks ta elus. Paneb ta naerma. Ja annab talle midagi, mille nimel võidelda...

Nagu muinasjutt Okasroosikesest.

Traagiline lugu kirjutatud inimliku soojuse ja isegi pisukese huumoriga nii palju kui selline olukord võimaldab. Lihtne süžee, mida vaheldumisi jutustavad Thibault ja koomas Elsa. Lihtne lugeda, ühe õhtu raamat.

Kust leida lootust, kui seda enam ei ole, sellele annab vastuse raamatust leitud Marcel Pagnoni mõttetera „Kõik arvasid, et see on võimatu. Siis tuli loll, kes seda ei teadnud, ja tema sai sellega hakkama“.

Clélie Avit sündis 1986. a Auvergne’s. Tema 2015. a ilmunud esikromaan «Ma olen siin», on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.

Hélène Grémillon

„Usaldusalune“

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Eesti Raamat 2016

Sari Nüüdisromaan

224 lehekülge

On aasta 1975. Camille on äsja ema kaotanud. Kaastundeavalduste seas on kummaline kiri, mil pole saatja aadressi. Alguses arvab Camille, et tegemist on eksitusega, aga kirjad muudkui saabuvad ja toovad päevavalgele aastatel 1938 – 1943 aset leidnud traagilise armastusloo, mille keskmes on oma tahtest sõltumatult tema, Camille. Kirjade saatja on üks selles armunelinurgas osalenutest, keegi Louis.

Melodraama okupeeritud Pariisist, põnevam ja mitmetasandilisem kui eelmine prantslanna- „Ma olen siin“.

Raamat, mis jääb meelde ja paneb kaasa elama juba teemade tõttu: armastus, emadus, reetmine, meeleheide, kättemaks ja kahetsus- iga naine leiab siit midagi. Tagaplaanil okupeeritud Pariis, ka huvitav lugeda. 
Raamat, mis tuletas meelde, et sündmuste tegelikule olemusele lähedale jõudmiseks, tuleb lugu jutustada mitme tegelase suu läbi.

Ja nagu raamatus tihti, kõige kõnekam ja värvikam on kõige halvem tegelane.

Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977 Poitiers’s. Ta sai magistrikraadi kirjanduses, seejärel ka ajaloos. 2010. aastal ilmus ta esikromaan „Usaldusalune“ (Le Confident), mis on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde.




"Nüüdisromaani " sarjas 5 prantslast 2016.aastal:  
Grégoire Delacourt  „Tabamatu õnn“, Anne Lemieux „Lesepitser“, Marc Dugain „Mõjuvõim“, lisaks kaks loetut. Mõnus vaheldus inglise kirjandusele, kahjuks küll mitte midagi unustamatut ja 2016 lemmikraamatut nende hulgas ei ole.