Minu selle aasta jõulukontserdid-6

 Jõulukontserte on kokku viis tänase seisuga.

Esimene ei olnudki päris  jõulukontsert, aga kuna sellega algas minu jõulukuu, liigitan ka Rondelluse kontserdi „Shakespeare ja muusika“ jõulukontserdi alla.

Maria Staak vokaal ja rataslüüra, Johannes Cristopher Staak – vokaal, rataslüüra, torupill, plokkflöödid, Roberts Staak –lauto ja löökpillid, selline koosseis.

Oli äärmiselt huvitav kontsert. 16-17 sajandi muusika on mulle võõras, ei ole varem kontserdil kuulnud lautomängu ega näinud- kuulnud sellist pilli nagu rataslüüra. Rondelluse muusikat kuulata oli kosutav, ütleksin, et hing puhastus sellel õhtul. Lisaks rääkis Klassikaraadio Vanamuusikatunnist tuntud Robert Staak huvitavalt Shakespeare loomingu seotusest muusikaga.

Shakespeare oli musikaalne kirjanik. Kolmekümne kahes Shakespeare’i näidendis ja viiesajas tekstilõigus on vihjeid muusikale, keerulistest metafooridest praktiliste remarkideni. Sageli tsiteerib ta tolleaegsete tuntud laulude esimesi ridu, paljusid neid lauludest ka arvatavasti esitati tema näidendite lavastustes. Enam vähem kindel  võib olla vaid mõne laulu puhul. Et mõista Shakespeare tekstide mitmekihilisust, nautida tema teravmeelsust, sõnamängu meisterlikkust ning ilu, peaksime tundma tema ajastu (muusika) kultuurilist tausta.

Kodus lõin lahti Shakespeare väidetavalt kõige muusikalised näidendid „Torm“ ja „Kaheteistkümnes öö“. Sirvisin ja tõepoolest, õige tihti kordusid sõnad  „laulab“ ja „laulavad“.

 Ka Rondelluse kontserdil ettekantud laul „O mistress mine“ on pärit näidendist  „Kaheteistkümnes öö“,

Teine kontsert oli Oleviste kiriku ülistuskoori jõulukontsert Tallinnas Laboratooriumi tänava Ukraina Kreeka-Katoliku Kolme Käe Jumalaema kirikus.

Üllatuseks oli selline vanalinna tagaõue peidetud väike armas pühakoda. Kontsert oli meeldiv, pisikeses kirkus tekkis eriline lähedus koori esinemisega.

Kolmandaks õnnestus kuulda ühel suurel jõulupeol Londonist kohale sõitnud West End teatri näitlejad. Numbrid muusikalist „Mamma Mia“ üllatust ei pakkunud. Õhtu põnevaim hetk oli kui lauldi Stig Rästa ja Elina Borni eurolugu.

Neljandal  kontserdil laulis Niguliste kirikus tütarlastekoor „Ellerhein" tuntud headuses. Selle aasta jõulukontsert kandis nime „Valgest valgem“. Dirigent Ingrid Kõrvits, orelil Kadri Toomoja, kitarril Robert Jürjendal.

Tuttavad nimed kavas: Veljo Tormis, Urmas Sisask, Johannes Brahms, Georg Friedrich Händel, Robert Jürjendal ja ka mitmed mulle tundmatud nimed: Kaj- Erik Gustavsson, Gwyneth Walker. Traditsioonilisi jõululaule oli vähe, aga see polnud ka koori eesmärk. Kontserdi kava kokkupanemisel oli saadud inspiratsiooni merekultuuriaasta ideedest.

Kõrgetasemeline koorikontsert valitud kavaga. Olen Ellerheina kontsertidel käinud oma lapselapse pärast, kes kooris laulab. Usun, et jään käima ka pärast seda kui Triinu on koorist välja kasvanud.

Viies oli Arsise kellade ansambel  koos Rahvusooper Estonia solisti Kristel Pärtnaga.

Selleaastane jõulukava pakatas  tuntud meloodiatest ja pakkus rõõmsat äratundmisrõõmu nagu üks mõnus jõulukontsert olema peab. Lisaks Aivar Mäe muhedad vahejutud. Kristel Pärtnalt Olev Ehala kaunis laul „Jõuluingel“ ja minu lemmik sopraniaaria „Casta diva“. Kes teab, nüüd kui on olemas sopran, kes suudab Normat laulda, võetakse ehk Bellini ooper ka "Estonias" kavasse.

Kuues ja viimane oli meesvokaalide trio Les Bohemes kontsert Estonia kontserdisaalis, mille valisime meie 30. pulma aastapäevaks.

Kontserdi lõpus ütlesime mõlemad, et jälle ühe kogemuse võrra rikkamad, mis kokkuleppeliselt tähendab seda, et kontserdielamust ei sündinud. Nii kehv ka ei olnud, et vaheajal oleks ära läinud.

Poisid laulsid ju hästi: dramaatiline tenor Víctor Guzmán ja tenorid Víctor Trejo ja Germán Gholami. Kava oli seinast seina, väga palju lauldi  itaalia keeles, tuletas meelde Il Divot. Algas grandioosse Grande Amorega, millega nad end youtubes promovad. Hispaaniakeelne „Granada“ pani juba südame  põksuma aga edasi imet ei sündinud. Saatebänd tappis kontserdi esimesel poolel laulu täiesti ära, teisel poolel läks paremaks.

Lõpupala Frank Sinatra „My Life“ ja lisapala „Püha öö“ hispaania keeles olid super. Aga kontserdi-elamust ei sündinud, sest selleks ajaks oli hea kontserdi maine juba rikutud meie jaoks. Plaksutati palju ja üldiselt jäädi vist väga rahule. Veel rohkem oleks publiku südant võidetud, kui kavva oleks võetud Ott Lepplandi „Kuula“ hispaania keeles.