Mudlum "Linnu silmad"

13 erineva tasemega juttu, kõik mulle meeldisid, lihtsalt mõni meeldis vähem. Jutustuste sisuks on rähklemine elu pisiasjades. Uned, unenäod, meenutused ja mõttesähvatused, mis arenevad looks. Mõnikord autor alustab ühel teemal, käib vahepeal eksirännakutel uute mõtetega kaasas ja jõuab lõpuks algusesse tagasi.

Midagi sellist, mida vanasti nimetati „vesteks“?  Veel varasemalt oli tuntud vestekirjanik Eduard Vilde.

See, mis mind Mudlumi juures köidab on tema stiil, jutustamisviis ja lopsakas keel.

Lugudes korduvad elemendid nagu uni, unenäod, kass, apteegirohud- need jäid meelde.

Lk. 52- „Uni on nagu must jõgi, mis voolab läbi elu ja kole raske on sealt igal hommikul kaldale ronida. Ka on ta täis salakavalaid neelukohti, mis imevad endasse ja vaata siis ette, kas üldse saadki veel välja… „Ptüi, mis kurjavaimu rahutu öö, pean  laskma unerohtu välja kirjutada“. Ta pööras raadio mängima, et painaja meelest läeks“.

Huvitavaid sõnu ja võrdlusi on raamatu palju, näiteks lk. 29 „iildub“,

või lk.52 „taevas oli lapiline ja meenutas natuke tanguputru.“

„Linnu silmad“ ei ole raamat korraga läbilugemiseks vaid jutt- jutu haaval.

Igal õhtul üks, lasta seejuures maitsel imenduda ja nautida nii nagu autor kirjutas jutustuses „Õuduse allikad“ lk. 90 „nautis lugemist nagu karamellkommi, laused imendusid läbi silmade, mõtted sulasid peas ja täitsid keha rahu ning teadmisega, et kõik on muutumatu, püsiv ja alati sama hea“

Minu lemmiklood on kaks esimest raamatus: „Närviline inimene“ ja „Labürint“- ikka unest ja unenägemisest. „Labürint“ viib lugeja põnevasse unenäo maailma, mis juhtub siis kui mitu inimest korraga ühte ja sama paika unes näevad.

„Arhibaldi uni“ on ka tore lugu, südamlik sissevaade vanainimese päeva.

Lk. 46 „„Ega ma ei maga“ ütles ta endale, kui ta voodisse heitis. Ja ta ei maganudki, ainult paistis sedamoodi, hingas aeglaselt ja nägu vajus kõrvade poole sirgu. Iga natukese aja tagant, kui tukk tahtis tulla, käsi mingi nõks ta peast läbi, justkui oleks hing sattunud tühja auku. See oli imelik ja paha tunne, kus muidu mõnusasse äraolemisse tekkis veider jõnksak.  Ei olnud halb mõte, ei olnud seljavalu, oli lihtsalt eimiski. Tühi koht olemasolemise sees. Iga kord, kui see tuli, oli Arhibaldil tunne, et surm nüüd koputas. Tegelikult polnud häda midagi.“  

Ja muidugi „Antropomorf“- seisataks justkui oma vanade lasteraamatute riiuli ees. Autor on nooremast põlvest, küllap luges vanaema juures.

Nii vähe kui ma eesti kirjandust loen, aga Mudlum on kindlalt laual.

Andres Rõhu kujundus sobib raamatule väga hästi. Tuli kohe meelde see Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga…. meelde, et mis tema kõik näinud ja kuulnud on.

Mudlum

„Linnu silmad“

Eesti Keele Sihtasutus 2016

Kujundanud Andres Rõhu

180 lehekülge