13 erineva
tasemega juttu, kõik mulle meeldisid, lihtsalt mõni meeldis vähem. Jutustuste
sisuks on rähklemine elu pisiasjades. Uned, unenäod, meenutused ja
mõttesähvatused, mis arenevad looks. Mõnikord autor alustab ühel teemal, käib
vahepeal eksirännakutel uute mõtetega kaasas ja jõuab lõpuks algusesse tagasi.
Midagi
sellist, mida vanasti nimetati „vesteks“? Veel varasemalt oli tuntud vestekirjanik
Eduard Vilde.
See,
mis mind Mudlumi juures köidab on tema stiil, jutustamisviis ja lopsakas keel.
Lugudes
korduvad elemendid nagu uni, unenäod, kass, apteegirohud- need jäid meelde.
Lk.
52- „Uni on nagu must jõgi, mis voolab
läbi elu ja kole raske on sealt igal hommikul kaldale ronida. Ka on ta täis
salakavalaid neelukohti, mis imevad endasse ja vaata siis ette, kas üldse
saadki veel välja… „Ptüi, mis kurjavaimu rahutu öö, pean laskma unerohtu
välja kirjutada“. Ta pööras raadio mängima, et painaja meelest läeks“.
Huvitavaid
sõnu ja võrdlusi on raamatu palju, näiteks lk. 29 „iildub“,
või
lk.52 „taevas oli lapiline ja meenutas
natuke tanguputru.“
„Linnu
silmad“ ei ole raamat korraga läbilugemiseks vaid jutt- jutu haaval.
Igal
õhtul üks, lasta seejuures maitsel imenduda ja nautida nii nagu autor kirjutas jutustuses
„Õuduse allikad“ lk. 90 „nautis lugemist
nagu karamellkommi, laused imendusid läbi silmade, mõtted sulasid peas ja
täitsid keha rahu ning teadmisega, et kõik on muutumatu, püsiv ja alati sama
hea“
Minu
lemmiklood on kaks esimest raamatus: „Närviline inimene“ ja „Labürint“- ikka
unest ja unenägemisest. „Labürint“ viib lugeja põnevasse unenäo maailma, mis juhtub
siis kui mitu inimest korraga ühte ja sama paika unes näevad.
„Arhibaldi
uni“ on ka tore lugu, südamlik sissevaade vanainimese päeva.
Lk.
46 „„Ega ma ei maga“ ütles ta
endale, kui ta voodisse heitis. Ja ta ei maganudki, ainult paistis sedamoodi,
hingas aeglaselt ja nägu vajus kõrvade poole sirgu. Iga natukese aja tagant,
kui tukk tahtis tulla, käsi mingi nõks ta peast läbi, justkui oleks hing
sattunud tühja auku. See oli imelik ja paha tunne, kus muidu mõnusasse
äraolemisse tekkis veider jõnksak. Ei olnud halb mõte, ei olnud
seljavalu, oli lihtsalt eimiski. Tühi koht olemasolemise sees. Iga kord, kui
see tuli, oli Arhibaldil tunne, et surm nüüd koputas. Tegelikult polnud häda
midagi.“
Ja
muidugi „Antropomorf“- seisataks justkui oma vanade lasteraamatute riiuli ees. Autor
on nooremast põlvest, küllap luges vanaema juures.
Nii
vähe kui ma eesti kirjandust loen, aga Mudlum on kindlalt laual.
Andres
Rõhu kujundus sobib raamatule väga hästi. Tuli kohe meelde see Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga….
meelde, et mis tema kõik näinud ja kuulnud on.
Mudlum
„Linnu
silmad “
Eesti
Keele Sihtasutus 2016
Kujundanud
Andres Rõhu
180
lehekülge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar