Svend Brinkmann "Seisa paigal"

Arvasin raamatu enne lugemist  eneseabiraamatute hulka kuuluvaks. Milline eksimus! Autor nimetab  teost  antieneseabiõpikuks. Ja seda see ongi –söekas rünnak laiutava eneseabitööstuse vastu. Ja kui juba rünnak siis võimendatud. 

Ülevõimendatud on ka autori 7 soovitust, ta ise hoiatab, et ärge nüüd neidki väga tõsiselt võtke. 

Need 7 soovitust on:

·        Lõpeta enda sisse vaatamine.

·        Keskendu negatiivsele oma elus.

·        Pane pähe e-müts.

·        Suru oma tunded alla.

·        Loobu oma elutreenerist.

·        Loe romaani, mitte eneseabiraamatut ega elulugu.

·        Mõtle mineviku peale.

Autor kirjutab kiirenduskultuurist, positiivse mõtlemise türanniast, negatiivsest visualiseerimisest, sellest kuidas ühiskond on arenenud keeldudel põhinevast kultuurist nõudmiskultuuriks, enese religioonist ja paljust muust huvitavast.

Kui mõned autori juhistest on esialgu ehmatavad, siis kahe käega kirjutan ma alla kuuendale: loe romaani, mitte eneseabiraamatut. See on raamatu huvitavaim osa.

Autor analüüsib  Haruki Murakami polüteistlikku romaani „1Q84“-, kus kohtuvad mitu jumalat ja maailmavaadet,  kus ei eksisteeri mitte üks ja ainus maailm, vaid eri maailmade voog, mille vahel lugejat põrgatatakse ja vastandab selle Anthony Robbinsi enesearenduskultusele.  Huvitav on lugeda, mida autor arvab Michel Houellebecqi ja  Karl Ove Knausgaardi raamatute kohta.

Lõpupeatükis  stoitsism kiirenduskultuuris peatub autor arusaadavalt , Vana-Rooma stoitsismi, mis kulub ära,  sest et raamatus on hulgaliselt viiteid Marcus Aureliusele, Senecale ja teisteel tuntud stoikutele.

Autor põhjendab seda, miks ta stoitsismi poole pöördub järgmiselt lk. 128: „Ma olen kindel, et eneseabifilosoofia vastand siin on otstarbekas. Osalt sellepärast, et pakub välja elufilosoofia, mis väärtustab enesevalitsemisoskust, kohusetunnet, terviklikkust, väärikust , hingerahu ja enesega leppimisist enese leidmise asemel, ja osalt sellpärast et mitut stoikut huvitas, kuidas filosoofiat saaks rakendada igapäevaelus. Siia kuuluvad näiteks mainitud tehnikad, nagu negatiivne visualiseerimine (millegi tähtsa kaotamise ettekujutamine) ja projektiivne visualiseerimine (asjade õiges valguses nägemise treenimine ehk enda isiku sulgudesse asetamine). Stoikud rõhutasid isiklikku mõistust ja seda, et sügavaim rõõm elust saavutatakse paratamatule näkku vaadates : elu on lõplik ja meil tuleb ära surra.“ 

Lõpp suubus nüüd „Memento mori „ tunnetamiseni, mis peaks kätte jõudma vanas eas.

Identiteediotsingud on oluline osa noorusest. Tõenäoliselt on paljud, mitte ainult mina, otsinud ennast, selleks küll eneseabiõpikuid ja elutreenerid kasutamata, neid lihtsalt ei olnud,  ja piinelnud. Õnneks on see aeg möödas ja kes ennast leidnud ei ole, see on enesega leppinud.  

Lk. 74 „Üht teist oleks õppida Leonhard Cohenilt laulu „That Don’t Make It Junk“

……Nagu Coheni luuleread ütlevad, ei ole tunnetes midagi usaldusväärset, seda enam peaksime kaaluma nende väljendamise vajadust. Muutuvas kultuuris muutuvad ka meie tunded kiiremini kui iial varem. ……… Kokkuvõttes ei suuda tunded meile pakkuda kindlat pinda, millele toetuda. Emotsioonid muutuvad aja jooksul muutuvate võimaluste ja trendide taktis. Sestap on petlik uskuda, et on autentne süveneda endasse, et sealt oma tõelisi tundeid leida“. 

Äärmiselt kosutav  raamat, mis aitab kahe jalaga kindlalt maa peal seista.

Svend Brinkmann

"Seisa paigal"

Elu ilma eneseabita

Tõlkinud Annika Kupits.

Pegasus 2016

148 lehekülge