Florian Zeller "Isa" Theatrumis

See teatritükk sobinuks proloogiks viimasele loetud raamatule Hendrik Groen "Salapäevik" Hendrik Groen "Salapäevik" . Kuna ma jõudsin enne raamatu läbi lugeda, siis on etendus epiloogiks raamatule e. kokkuvõte sellest, kuidas me sattusime kohta, millest raamat kirjutas.

Tegin uuesti Hendrik Groeni salapäeviku lahti, et veel üks tsitaat lisada, mille ma raamatust kirjutades ära jätsin:

LK. 65 „Minu analüüs: vananemine on täpselt vastupidine protsess kui beebist täiskasvanuks saamine. Füüsiliselt muutud järjest sõltuvamaks. Kunstpuus, arterite laiendamine, tablett siia, tablett sinna, puder ja patustused. Kui surm end liiga kaua oodata laseb, lõpetada eaka mudilasena, kellest keegi aru ei saa, mähe alla ja nina tatine. Teekond nullist kaheksateistkümnenda eluaastani on vägev, väljakutsuv, põnev: hakkad ise oma elu peremees olema. Neljakümnendal eluaastal oled tugev, terve ja võimas. Tippaeg. Kahjuks saab sellest aru alles siis, kui allakäik on mõnda aega juba kestnud, kui väljavaated jäävada aeglaselt ja hääletult väiksemaks ja elu tühjemaks. Kuni päeva eesmärk on nii väike kui küpsis ja tass teed. Vanainimese kõristi.“

Nii hull etenduses lugu siiski veel ei ole. Lembit Petersoni mängitud Andre on nii vimkasid täis, et kui enne etendust ei ole arvustusi ja muljeid lugenud, petab ära küll.  Abikaasagi, kes teadagi hoiab meeste poole, küsis minult I vaatuse ajal, et kumb neist segi on - isa või tütar. 

Näidendi autori nimi tuli tuttav ette. Olen üht tema raamatut lugenud Florian Zeller . "Elu on nauding".  Sisust, tõsi küll, midagi ei meenunud, enne kui lugesin, mida olin kirjutanud.

Näidendi sisu on valus ja paneb mõtlema, kuid etendus tervikuna ei ole masendav. Autor on valusa teema vastuvõetaval viisil teatrikeelde pannud. Etenduses on nauditavaid naljakaid kohti ja minu arvates ei ole naeru vaja häbeneda. Miks mitte vaadata vanadusele läbi huumoriprisma, kergem on muidugi siis, kui teema sind ennast otseselt ei puuduta. Aga ka siis, kui puudutab, on tervistav paratamatusele pisukese huumoriga näkku vaadata. 

Aga seda küll, et seda tükki ei tasu vaadata koos oma vanade vanemate või täiskasvanud lastega. Vanad vanemad heituvad, nende kõige suurem kartus on kaotada kontroll oma elu üle ja näidend kurvastab neid liialt. Lapsed, nemad kipuvad lohutama, et teiega ju ei lähe niimoodi.

Etendust jääb lõpetama põetaja sosin: „kõik saab korda, kõik saab korda…“.  Mitte midagi ei saa korda. Ja Groeni salapäevikus nii helli ja kaasatundvad põetajaid ette ei tulnud. Tõsi küll, see hellus ei mõjunud (ei pidanudki mõjuma?)väga siiralt. Aga oli lohutav.

Tutvustusest:Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures?

Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.

Vanadus on probleem, probleem vanadele ja lastele, kes peavad oma vanade eest hoolitsema.

Kui teema ei huvita, siis tasub etendust vaadata nauditava näitlejatöö tõttu. Lembit Petersoni mäng haarab kaasa, istusime piisavalt ees, selleks et tabada iga meeleolu muutust ilmes ja liigutustes. Näitleja tõi oma kangelases esile nii palju erinevaid ja usutavaid rolle, et pettis ära küll. Isa ei olnud mees, kes pani endale algusest saati kaasa tundma, seda valulikum ja üllatavam oli lõpustseen.

Kiidan ka Liina Olmarut tütrena-vapustavalt õrn, habras ja meeleheitel.

Sandra Uusbergi Laura lisas etendusele rõõmsameelset ja päikselist muretust.

Marius Petersoni täpselt suunatud hääl meeldib mulle Klassikaraadiost, etenduses ei rääkinud ta palju, kuid sundis end vaatama ka siis kui vait oli.
Marius Peterson on ka etenduse muusikalise kujunduse autor. 

Veel mängisid mitmetähenduslikes kaksikrollides Anne Tuulik ja Andri Luup.

Meile meeldis etendus väga ja ma usun, et see tekitab igas vaatajas mõtteid, olenemata sellest, milline on tema puutumus vanadusega praegu. 

Theatrum

Florian Zeller

 „Isa“

Esietendus 29. novembril 2016

Tõlkija Eva Eensaar

 Lavastaja Maria Peterson

 Kunstnik Lilja Blumenfeld

 Helikujundaja Marius Peterson

 Valguskujundaja Priidu Adlas

 Produtsent Ere Naat

Osades: 

Lembit Peterson-Andre
Liina Olmaru-Anne
Marius Peterson- Pierre
Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater)-Laura
Andri Luup ja Anneli Tuulik