Hendrik Groen "Salapäevik"

Taas üks vanurite raamat, kaaneinfo põhjal rahvusvahelise bestselleri staatuses.

Tegevuskoht on Amsterdami vanadekodu. Teemaks vana olemine, haigused, dementsus, vanurite hooldus vanadekodus ja arutlused teemal enesetapp ja eutanaasia. Päevikupidaja on Hendrik Groen. Vana härrasmees east tulenevate füüsiliste vaevuste ja haigustega, kuid terava mõistuse ja avara silmaringiga. 

Elu vanadekodus tundub üsna mõistlik võrreldes sellega, mida olen lugenud Eesti vanadekodude kohta. See ei ole halb koht, toit on rahuldav ja hooldus samuti. Puudu on meeldivast ajaviitmisest ja liialdatakse ohutuse või mis iganes põhjusel vanurite vabadus piiramisega ning kitsendatakse nende õigusi.

Hendrik tunnistab oma harjumust püüda kõigile meeldida ning oma mõtteid ausalt mitte avaldada, seetõttu hakkas ta pidama salapäevikut. Olgu märgitud, et Hendrik Groenile ei meeldi vanad inimesed, eriti nende lõputu kaeblemine ja virisemine, kapseldumine isiklikesse teemadesse ning järeleandmised isikliku hügieeni ja eakohasuse valdkonnas (seda just naiste puhul).

Siin üks näide Groeni päevikust:

 Lk. 155 „Kunagi ei tohi alahinnata vihkajaid, intrigaane ja tagarääkijaid. Nad ässitavad ükskõikseid või teadmatuses kaaselanikke hämmastava järjekindlusega. Põhjus on enamasti tühine, aga tagajärgedeks pikas perspektiivis põlgus, mõistmatus ja viha. Kui keegi päevade kaupa millegagi ei tegele, saab väikesest suur. Aega tuleb millegagi sisustada, mõtted tuleb millelegi suunata. Halvad iseloomujooned otsivad teed pinnale. Vastupidi sellele, mida võiks ehk arvata, süveneb aastatega kitsarinnalisus ja aheneb avar mõttemaailm. Vana ja tark on pigem erand kui reegel.“

Olen nõus. Liigse virisemisega ka. Ise püüan seda vältida nii, et pean meeles, milline vanainimene ma ei taha olla. Lapsena lubasin, et emana ei unusta, kuidas ma ise laps olin. Eks mu lapsed peavad seda hindama, ise arvan eneseteadlikult, et tulin sellega toime.

Peategelane Hendrik Groen koos viie sõbraga moodustab klubi „Vanad kuid mitte surnud“- vakumisu. Klubi liikmed eristuvad teistest, tekitavad kadedust ja halvakspanu, neid peetakse mässajateks. Mäss seisneb selles, et nad võtavad advokaadi selleks, et saada võimalus tutvuda vanadekodu dokumentidega. Aga igapäevaelus on nad üksteisele toeks, korraldavad ühiseid väljasõite, proovivad uusi tegevusi ja naudivad koos head toitu. Ühesõnaga naudivad elu.

Ausalt öeldes tekkis mul kahtlus, kas raamatu on ikka kirjutanud 80 + aastane tõeline Hendrik Groen või on see kirjutatud varjunime all soovist populaarset vanurite teemat käsitleda justkui vahetust allikast. Tekst oli kuidagi emotsioonitu.

Lühikese google kasutamise järel leidsin, et Hendrik Groen on tõesti olemas. Hollandis on juba ilmunud ka järg salapäevikule 833/4 -  Hendrik Groen 85. Oma raamatute  kohta ütleb ta ühe intervjuus,  et ükski lause ei ole vale, kuid iga sõna ei ole tõsi.

Mulle raamat eriti ei meeldinud. Siiski lugesin lõpuni, tahtsin teada, mis mind 20 aasta pärast ees ootab. Tõenäoliselt on  või võivad olla Eesti vanadekodud 20 aasta pärast samal tasemel, mis Hollandis 2014.aastal.

Nimetaksin loetud raamatut käsiraamatuks vanainimestele, kuidas edukalt- mitte vananeda, vaid vana olla. Minu jaoks puudus raamatus emotsioon. Üsna mitu korda panin kaaned kokku, et ümbriselt lugeda, kas tõesti arvati raamatu kohta , et palju huumorit ning liigutav. Mina ei leidnud ei huumorit ega soojust Kui siis ehk pisut lõpupoole, kui mu huvi lugemise vastu oli juba raugenud.

Oma emale ma raamatut ei taha lugeda anda, ta võib arvata, et tahan teda vanadekodusse panna.

Mõnda huvitavat raamatus oli, näiteks Hollandi eutanaasia teemal. Samuti lugesin, et Saksamaal on kümnekohas kohas vajalike teenuste osutamine- poes käimine, sooja toidu koju viimine, sõidutamine- jäetud teiste veel hea tervise juures pensionäride hooleks.  Nad koguvad selle eest hooldustunde, mida võivad kasutada, kui neil omal abi vaja. Selle püramiidskeemi jaoks on pidevalt värskeid noori pensionäre vaja, mis võib probleemiks osutuda kui pensioniga kasvab.

Hendrik Groen

„Salapäevik.

Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana“

Hollandi keelest tõlkinud Katrin Kern

Eesti Raamat  2016