Florian Zeller "Isa" Theatrumis

See teatritükk sobinuks proloogiks viimasele loetud raamatule Hendrik Groen "Salapäevik" Hendrik Groen "Salapäevik" . Kuna ma jõudsin enne raamatu läbi lugeda, siis on etendus epiloogiks raamatule e. kokkuvõte sellest, kuidas me sattusime kohta, millest raamat kirjutas.

Tegin uuesti Hendrik Groeni salapäeviku lahti, et veel üks tsitaat lisada, mille ma raamatust kirjutades ära jätsin:

LK. 65 „Minu analüüs: vananemine on täpselt vastupidine protsess kui beebist täiskasvanuks saamine. Füüsiliselt muutud järjest sõltuvamaks. Kunstpuus, arterite laiendamine, tablett siia, tablett sinna, puder ja patustused. Kui surm end liiga kaua oodata laseb, lõpetada eaka mudilasena, kellest keegi aru ei saa, mähe alla ja nina tatine. Teekond nullist kaheksateistkümnenda eluaastani on vägev, väljakutsuv, põnev: hakkad ise oma elu peremees olema. Neljakümnendal eluaastal oled tugev, terve ja võimas. Tippaeg. Kahjuks saab sellest aru alles siis, kui allakäik on mõnda aega juba kestnud, kui väljavaated jäävada aeglaselt ja hääletult väiksemaks ja elu tühjemaks. Kuni päeva eesmärk on nii väike kui küpsis ja tass teed. Vanainimese kõristi.“

Nii hull etenduses lugu siiski veel ei ole. Lembit Petersoni mängitud Andre on nii vimkasid täis, et kui enne etendust ei ole arvustusi ja muljeid lugenud, petab ära küll.  Abikaasagi, kes teadagi hoiab meeste poole, küsis minult I vaatuse ajal, et kumb neist segi on - isa või tütar. 

Näidendi autori nimi tuli tuttav ette. Olen üht tema raamatut lugenud Florian Zeller . "Elu on nauding".  Sisust, tõsi küll, midagi ei meenunud, enne kui lugesin, mida olin kirjutanud.

Näidendi sisu on valus ja paneb mõtlema, kuid etendus tervikuna ei ole masendav. Autor on valusa teema vastuvõetaval viisil teatrikeelde pannud. Etenduses on nauditavaid naljakaid kohti ja minu arvates ei ole naeru vaja häbeneda. Miks mitte vaadata vanadusele läbi huumoriprisma, kergem on muidugi siis, kui teema sind ennast otseselt ei puuduta. Aga ka siis, kui puudutab, on tervistav paratamatusele pisukese huumoriga näkku vaadata. 

Aga seda küll, et seda tükki ei tasu vaadata koos oma vanade vanemate või täiskasvanud lastega. Vanad vanemad heituvad, nende kõige suurem kartus on kaotada kontroll oma elu üle ja näidend kurvastab neid liialt. Lapsed, nemad kipuvad lohutama, et teiega ju ei lähe niimoodi.

Etendust jääb lõpetama põetaja sosin: „kõik saab korda, kõik saab korda…“.  Mitte midagi ei saa korda. Ja Groeni salapäevikus nii helli ja kaasatundvad põetajaid ette ei tulnud. Tõsi küll, see hellus ei mõjunud (ei pidanudki mõjuma?)väga siiralt. Aga oli lohutav.

Tutvustusest:Mis toimub selles korteris? Kas vana mehe tütar ütles tõesti, et jätab mehe üksi Pariisi ja kolib ise Londonisse? Või mõtles mees selle välja? Kas see neljakümnendates mees, kes liigub ringi elutoas ja köögis, on tundmatu või tuttav, keda vana mees enam ära ei tunne? Ja kas korter, milles oleme, on ikka vana mehe oma või usub ta, et on kodus, kuid tegelikult on kuskil mujal? On ta omade või võõraste juures?

Florian Zelleri näidend „Isa” on autori sõnul „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt”. Peategelane André, nagu meiegi, otsib muutuvas maailmas inimesi, kes räägiksid tõtt, ja püüdleb vaatamata totaalsele kaosele totaalse selguse poole.

Vanadus on probleem, probleem vanadele ja lastele, kes peavad oma vanade eest hoolitsema.

Kui teema ei huvita, siis tasub etendust vaadata nauditava näitlejatöö tõttu. Lembit Petersoni mäng haarab kaasa, istusime piisavalt ees, selleks et tabada iga meeleolu muutust ilmes ja liigutustes. Näitleja tõi oma kangelases esile nii palju erinevaid ja usutavaid rolle, et pettis ära küll. Isa ei olnud mees, kes pani endale algusest saati kaasa tundma, seda valulikum ja üllatavam oli lõpustseen.

Kiidan ka Liina Olmarut tütrena-vapustavalt õrn, habras ja meeleheitel.

Sandra Uusbergi Laura lisas etendusele rõõmsameelset ja päikselist muretust.

Marius Petersoni täpselt suunatud hääl meeldib mulle Klassikaraadiost, etenduses ei rääkinud ta palju, kuid sundis end vaatama ka siis kui vait oli.
Marius Peterson on ka etenduse muusikalise kujunduse autor. 

Veel mängisid mitmetähenduslikes kaksikrollides Anne Tuulik ja Andri Luup.

Meile meeldis etendus väga ja ma usun, et see tekitab igas vaatajas mõtteid, olenemata sellest, milline on tema puutumus vanadusega praegu. 

Theatrum

Florian Zeller

 „Isa“

Esietendus 29. novembril 2016

Tõlkija Eva Eensaar

 Lavastaja Maria Peterson

 Kunstnik Lilja Blumenfeld

 Helikujundaja Marius Peterson

 Valguskujundaja Priidu Adlas

 Produtsent Ere Naat

Osades: 

Lembit Peterson-Andre
Liina Olmaru-Anne
Marius Peterson- Pierre
Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater)-Laura
Andri Luup ja Anneli Tuulik

Thomas Stearns Eliot «Kokteiliõhtu» Theatrumis.

Thomas Stearns Eliot «Kokteiliõhtu»

Tõlkinud Toivo Pilli

Lavastaja Lembit Peterson.

 Osades Andri Luup, Mare Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson, Lembit Peterson, Helvin Kaljula, Anneli Tuulik

Seejuures hõivab lavatükk kogu maja - esimene ja kolmas vaatus mängitakse maha Kloostri Aida ruumides, maja esimesel korrusel, ning teiseks vaatuseks liiguvad nii näitlejad kui vaatajad kolmanda korruse Theatrumi saali.

  

Klassikud tekitavad aukartust. Olen lugenud T.S. Elioti kuulsat „Ahermaad“. Aga nii nagu James Joyce'i “Ulysses“ nii ka T. S. Elioti “Ahermaa“ võlu ja võimsus jäid mulle kättesaamatuks. Tõenäoliselt jääb mul puudu eruditsioonist.

Seetõttu läksin „Kokteilimängu“ vaatama kerge aukartusega autori ees, otsustades keskenduda näitemängule ja lohutades end mõttega, et teatritükk ,mis käsitleb kava kohaselt abielukriisi ületamise teid ja võimalikkust, ei saa ju üdini mõistetamatuks jääda.

Veidi kartsin ,et tegemist on abieludraamaga nii nagu eesti teatrites neid valdavalt mängitakse: abielupaar tülitseb, vaidleb ja karjub laval.

Lavastus aga oli rahulik ja pakkus pinget kisa ja kärata.

Enne etendust uurisin vanu arvustusi, „Kokteiliõhtu„ esietendus Theatrumis 2006 aastal. Lugesin, et esimene vaatus on veniv ja tarbetult, 1 tund 40 minutit pikk, ning paneb vaataja kannatuse proovile. Tegin  kaaslasele ettepaneku, et võin üksi minna , ta ei pruugi kaasa tulla, kui etenduse kogupikkus 4 tundi teda hirmutab. Läksime siiski mõlemad ja jäime mõlemad ka rahule. Ning esimene vaatus oli väga nauditav, ei veninud: igal stseenil, pildil, iga tegelase tulekul ja minekul oli mõte.

Samasuguse teatava aukartusega kirjutan nüüd ka oma muljetest. „Kokteiliõhtust“ on tuntud teatrikriitikud kirjutanud targalt ja põhjalikult. Aga olgu siin siis ühe tavalise teatrikülastaja muljed.

„Kokteilimängu“ on palju vaimukat dialoogi ja sügavamõttelisi väljaütlemisi.

Vaatajat  võib tabada äratundmisrõõm ja sarnasus oma (abi)eluga. Keerulisemad väljaütlemised ei jäänud meelde, mõni kergem küll. Näiteks ütleb mees naisele ,et sa arvad ,et mõistad mind paremini kui ma end ise mõistan. Naine ei jää vastust võlgu: „Sina jälle arvad, et mina ei ole üldse mõistmist väärt.“

Mees ütleb naisele, et sa näed hea välja, sa näed alati hea välja. Naine vastab: „See on kõige hullem kompliment, mida naisele võib teha, sest iga naine teab, et ta ei näe mitte kunagi ALATI hea välja.“  

Tegelikult oli näidendi tekst ikka keerulisem ja mitmekihilisem, kui need abitud näited lubavad eeldada.

Minu jaoks oli näidendi abielu nagu elu paralleelmaailmades. Elati küll teineteise kõrval aga eraldi maailmades. Ka nii saab elatud ja elataksegi, teineteist otseselt petmatagi. Selles tükis  küll oli nii mehel kui ka naisel armuke ja draama sisuks abielupaari esmakordne lähendamine ja lepitamine. Soov naisest enamat teada saada, põkkuda teise maailmaga, tekkis mehel alles siis, kui naine ootamatult lahkus.  

Kõigil abielupaaridel, ei ole suhete klaarimisel abiks päästeingleid nagu teatritükis olid vanaproua Julia (Mare Peterson) ja onu Alexander (Lembit Peterson) koos psühhiaater Henryga (Marius Peterson). Nimetatud tegutsesid vandeseltslaslikult koos ja nende tegutsemismotiivid jäid tõtt öelda arusaamatuks. Kui nad just ei olnudki päästeinglid. Hingepõhjani liigutav oli stseen II vaatuse lõpus, kui laval  kolm Petersoni: Lembit, Mare ja Marius  koos toosti ütlesid.

Õige oli mu mõte keskenduda näitemängule, sest see oli suurepärane.

Kõik näitlejad olid laval „siin ja praegu“. Võib-olla ei suutnudki ma teksti nii süvenenult jälgida seetõttu, et jälgisin näitlejate ilmeid silmaliigustusteni välja. Theatrumis on see võimalik, draamateatri viimasest reast või rõdult näidendi sisse nii põhjalikult minna ei saa. Suurepäraselt avas draama sisu esimeses vaatuses Peter (Helvin Kaljula) ahnelt Celiat (Maria Peterson) silmitsemas ja Edwardi (Andri Luup) kinnine rõhutud ilme. Lausa sekunditega muutus Edward II vaatuse psühhiaatrikabineti stseenis koos arsti (Marius Peterson) ja abikaasaga (Anne Tuulik). See oli vabanemine iseenda valest ja teadmatusest, miks naine ta maha jättis: parem siis juba südamevalust teise mehe pärast kui millegi pärast minus endas. Arsti juurest lahkus abielupaar  üsna kiiresti ühel meelel. Kas tänu sellele, et pääsesid esmakordselt elus teineteisele sisemaailmale lähemale või hirmust teise võimaliku valiku ees.

Eraldi äramärkimist vajavad lavakujundus ja kostüümid, mis vaatamata minimaalsusele mõjusid ajastutruu ja ehtsana. Kaminas põles ehtne tuli. Vaheajal sai „salongis „ ringi vaadata: grammofon mängis ehtsaid vinüülplaate kiirusega 45 p/min ja laual olid antikvaarsed ajakirjad „Kodu“,  kristall, millest joodi, oli ehtne. Dzinn ja viski tõenäoliselt mitte .

Mööda minna ei saa lavastuse muusikalisest taustas. Mõned näited:

helikujunduses on kasutatud fragmente järgmistest teostest:

Fryderick (kava kirjapildis) Chopin „ Valss Des –duur op. 64 nr. 1“ Aleksander Michalowski 1910.

Minu muusikanäites mängib Chopeni valssi hiina pianist Lang-Lang, kes nimetati 2013. Aastal 11. ÜRO rahusaadikuks.

Nicolo Paganini-Heinrich Wilhelm Ernst- Gideon Kremer „Il karnevale di Venezia. Variatsioonid rahvalaulu „O mamma, mamma cara“ teemal“. (Tatjana Gridenko, Gideon Kremer.

Minu muusikanäites mängib seda lugu Abaca String Band:

Harry Warren-Mack Gordon „Chica Chica Bum Chick“ Carmen Miranda.

Brasiilia sambalaulja Carmen Miranda(1909-1955) filmis „That Night in Rio)“koos don Amechega (1908-1993):

Minult küsiti, kas saab näidendile kaasa elada ka siis kui enda abielus midagi sellist pole juhtunud.

Vastaksin :etendust võib vaadata kaasa elades ja sisse elades. Elamuse võib saada mõlemat moodi