Milan Kundera "Tühisuse pidu"

Õhuke raamat hõredas trükis, vaid 127. leheküljel. Esimesel lugemisel tekitasid lood, millest raamat koosneb, küsimuse kas see üldse ongi romaan. Lühikesed anekdootlikud lood, episoodid elust, mis on omavahel ühendatud nelja peategelase kaudu.

Kõigepealt lugesin raamatu läbi, siis sirvisin uuesti läbi ja panin kleepsud vahele kohtadesse, kust kavatsesin hiljem tsitaadi võtta. Sirvisin veel ja veel ning seda nauditavamaks raamat muutus.

Need neli ühendavat peategelast on:

Alain, kes mõtleb suhetele naistega ja peab kujuteldavaid vestlusi ema pildiga. Seejuures ei ole ta näinud oma ema, kes ta vastsündinuna hülgas. Huvitav, tavaliselt hoiavad Kunderal mehed kõrvale lapse saamisest, siin on selleks noor naine. Alain, kes tahtis luuletajaks saada, tema kohta on kenasti öeldud, mõttetus, mis võlus teda just sellepärast, et sellel pole mingit mõtet.

Charles, kes teenib elatist kokteilipidude korraldamisega rikastele, ja toob romaani endaga kaasa anekdoodid(?) Stalinist, Hrustšovist ja Kalininist ning unistab lugude lavastamisest marionetiteatris.

Caliban töötu näitleja, kes töötab Charlesi juures ettekandjana mängib meelsasti kedagi teist ja võtab endale mängult uue identiteedi.

Ramon, vanim sõpradest, kes vaatab teiste sekeldamist pealt ja annab oma hinnangu.

Ma ei panustaks raamatu puhul naba erootikale (tutvustusest).

Minu arvates on „Tühisuse pidu“ Kundera kõige filosoofilisem romaan, mitte ainult sellepärast, et ta käsitleb pisut Hegelit, riivab Kanti ja Schopenhauerit, vaid selle tõe tõttu, mida autor nelja peategelase suu läbi avaldab.

Arvan, et kõige rohkem on raamatus autorit ennast, kuigi mäletan, et olen Kundera kohta lugenud, et ta ei tunnista mingit varjatud autobiograafiat. Aga see oli varem.

Minu jaoks oli „Tühisuse pidu“ vana mehe kokkuvõtteks elust, mis avaneb kõigi nelja peategelase kaudu.

Selle vanainimese kokkuvõte, kelle kohta lk. 69 on kirjutatud nii:

„Ainult Ramon ei olnud nartsissist. Ta armastas menu ja kartis samal ajal

äratada kadedust; talle meeldis olla imetletud, kuid ta põgenes oma imetlejate eest. Tema tagasihoidlikkusest oli saanud üksindusearmastus pärast seda, kui ta oli elus mõned haavad saanud, aga eelkõige alates eelmisest aastast, kui ta oli pidanud ühinema pensionäride sünge armeega; tema mittekonformistlikud mõtteavaldused, mis teda kunagi olid noorendanud, tegid nüüd temast petlikule välimusele vaatamata ajakohatu inimese, kellegi, kes ei kuulu meie aega, seega vanainimese."

Korjasin raamatust välja mitmeid tsitaate:

Lk. 31“ Jah, tõsi ta on“; vastab Ramon „Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks oma vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.“

„Pärast pausi ütleb Charles; „Aeg lendab. Tänu temale oleme alguses elus, mis tähendab, et meid süüdistatakse ja meie üle mõistetakse kohut. Seejärel me sureme ja jääme veel mõneks aastaks koos nendega, kes meid tundsid, kuid see muutub kiiresti: surnutest saavad vanad surnud, neid ei mäleta enam keegi ja nad kaovad olematusse; ainult mõne üksiku, ülimalt harva inimese nimi jääb mäludesse püsima, kuid olles jäänud ilma viimasest kui autentsest tunnistajast ja tõelisest mälestusest, saavad nendest marionetid… Mu sõbrad, ma olen võlutud sellest loost, mida Hrustšov oma mälestustes“ jutustab, ja mul on vastupandamatu soov kirjutada selle põhjal näidend marionetiteatri jaoks.“

Caliban, kes „mõtles välja“ pakistani keele, rääkis seda, kuigi keegi temast aru ei saanud ja kellele Ramon ütleb lk. 86: „Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on olnud õigupoolest meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte liiga tõsiselt võtta. Aga ma tõden ,et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu. Sina räägid pakistani keeles, et ennast lõbustada. Asjatult. See täidab sind üksnes väsimuse ja tüdimusega.“

Kundera on öelnud ühes intervjuus „Kirjandusteoste olemasolul on üksnes sellisel juhul mõte, kui nad paljastavad inimeksistentsi juures senitundmatuid aspekte. Kirjanikuamet ei tähenda tõekuulutamist, see tähendab tõe avastamist“.

Kas ma avastasin enda jaoks tõe Kundera raamatust. Enda jaoks küll- tühisuse pidu on elu, kõige tavalisem elu kogu oma mõttetuses, sest ta on nii tühine. Tühisus ei meeldi suurte tõdedele pühendunud inimestele. Ja otsad seon siin kokku Doris Kareva luuleridadega, mis tegelikult väljendavad pea sama: me elu on me elu ainus mõte.

Lk. 88 Ramon: „Oled sa kunagi lugenud Hegelit? Muidugi mitte, sa isegi ei tea, kes see on. Aga meie õpetaja, kes meid välja mõtles, sundis mind kunagi temaga tutvuma. Oma mõtiskluses koomilisusest ütleb Hegel, et tõeline huumor on mõeldamatu, kui ei ole lõputult head tuju. Jah, just nii ta ütleb: „lõputu heatujulisus“, „unendliche Wohlgemutheit“. Mitte pilkamine, satiir ega sarkasm. Üksnes lõputu hea tuju kõrguselt võid sa jälgida inimeste igavat rumalust seal all ja selle üle naerda.“ Küsimus on selles ,kuidas teha, et oleks hea tuju.“

Mulle „Tühisuse pidu“ meeldis väga ja ma kardan, et mõtlen sellele raamatule veel ja veel. 

Milan Kundera

Tühisuse pidu.

Tõlkinud Triinu Tamm

Varrak 2016

127 lehekülge