John Verdon "Mõtle mõnele numbrile"

 John Verdon

„Mõtle mõnele numbrile“

Tõlkinud Piret Lemetti

Ersen 2016

392 lehekülge

Tempokas, ladusalt kirjutatud ja lõpuni põnev raamat, mida ma ei suutnud kell 23.00 käest panna, nii et järgmisel hommikul olin üsna unine. Lugedes võib peategelasega koos lahendust mõistatada ja mõistatus on üpris originaalne. Tähelepanelikule lugejale siiski mitte lõpuni põnev, kui ca 100 lehekülge enne lõppu süüdlane ära arvata, siis on lõppmäng lohisev. Minu tähelepanu oli öisel ajal hajunud ja lahendus tuli mulle pisukese ootamatusena. Keskendusin niivõrd sündmuste tormilisele arengule ja imetlesin teatud loogilisi arutlusi, et unustasin loogiliselt mõelda. Peategelane Dave Gurney, kes raamatus paistis silma analüütilise mõistuse ja tugeva vaistuga, miks tema lõppahendust ei tabanud ja hätta jäi? Siin oli juba autori käsi mängus.

Dave Gurney – 48 aastane pensionil (!) uurija meeldis mulle väga. Uurijate kroonilistest vigadest oli tal vaid üks- peresuhteid varjutav minevikusündmus.

Lk.55 „Abielu ebapüsiv kooslus harjumusest, kohusetundest, ebalevast lähedusest ja harvadest lootusega täidetud hetkedest.“

Tugeva analüütilise mõistusega, nagu juba mainisin, meenutab Gurney Scherlock Holmes’i, keda ta tsiteerib lk. 205: „Kui et olete võimatud võimalused elimineerinud, peab see, mis jääb alles, olema tõde, olgu see nii ebatõenäoline, kui tahes.“

Selle raamatu süüdlane ei olnud 100 lehekülge enne lõppu enam kõige ebatõenäolisem, kuid minu lugemise puhul jäi lugeja koos uurijaga  sündmuste arengule alla.

Tutvustusest: Häiriva sisuga kirjad lõppevad lihtsa deklaratsiooniga: „Mõtle mõnele numbrile… Kujuta seda endale ette... nüüd mõistad, kui hästi ma su saladusi tunnen.” Kõik, kes seda teevad, avastavad, et kirja kirjutaja on nende tehtavat valikut täpselt ennustada osanud. Ja siis algavad tapmised. Endine mõrvauurija Dave Gurney kaasatakse uurimisse konsultandina ja ta sooritab peagi politseis aukartust tekitava läbimurde. Kuid pealtnäha selgeltnägijavõimeid omava vastasega vastamisi seistes on Gurney sunnitud näkku vaatama ka tõele selle kohta, kes temast on saanud – ja võimalusele, et ta on viimaks kohtunud vastasega, keda polegi võimalik peatada.

Dave Gurney tegevust iseloomustab järgmine lõik lk.30

„Mehed rüüpasid teed ja Gurney üritas oma külalise aususele ja motiividele hinnangut anda. Ta teadis, et kellegi sildistamine kogu mängu alguses võib vigu põhjustada, kuid samas oli kiusatus seda teha mõnikord vastupandamatu. Kõige olulisem oli protsessi ekslikkusega arvestada ja alati uue informatsiooni tekkimisel sildi uuendamiseks valmis olla.

Tema kõhutund kohaselt oli Mellery klassikaline petis, silmakirjatseja väga mitmel tasandil, kes oma väljamõeldisi vähemalt osaliselt ka ise uskuvat näis. Näiteks tema aktsent, mis oli välja löönud juba kolledži päevil, oli päritoluta aktsent, aktsent mingist välja mõeldud kultuuri- ja kommete keskkonnast. Muidugi ei olnud see enam teesklus- sellest oli saanud mehe lahutamatu osa-, kuid selle juured olid kinni välja mõeldud pinnases, Kallis juukselõikus, niisutava kreemiga töödeldud nahk, veatud hambad, heas vormis füüsis ja maniküüritud sõrmeküüned viitasid kõik kõrgema klassi telejutlustajale. Tema käitumine oli iseloomulik inimesele, kes püüab endast maailmaga heal jalal olija muljet jätta ja kellele on vaevata kättesaadav kõik see, mille osas tavalised inimesed küündimatuks jäävad. Gurney taipas, et varjatud kujul oli see kõik olemas olnud juba kahekümne kuue aasta eest. Mark Mellery oli lihtsalt senisest veel rohkem see inimene, kes ta tegelikult alati oli olnud."

Töödeldud nahk?

Dave Gurneyga leidsin mõndagi ühist:

Ta kirjutas omadussõnadeta, emotsioonideta, arvamusteta, faktidel põhinevaid ülevaateid.

Amet on mind õpetanud ja harjutanud täpselt nii kirjutama, blogipidamine on väljund teise väljendamisviisi.

Lk. 223 „Oli neljapäev. Koos selle teadmisega käis kaasa tema mõttemaastike kiire ja praktiline muutumine, millest oli saanud usaldusväärne abivahend häiriva öö jäänuste minemapühkimiseks ja nende asendamiseks asjadega, mis päevavalguses tegemist ootasid.“

Minu hommikune ärkamine. Kell heliseb, avan silmad ja päevaste tööde nimekiri tõuseb silme ette ning uni on hetkega pühitud. Pühapäeval, nagu täna, veenan end minuti jagu- täna on puhkepäev.

Raamatut soovitan krimisõpradele ja John Verdonit loeksin veel.