Piper Kerman "Oranž on uus must"

Piper Kerman

„Oranž on uus must“

Minu aasta naistevanglas

Tõlkinud Triin Olvet

Ajakirjade kirjastus 2016.

 366 lehekülge 

Tutvustusest:

Kerman mõistetakse 15 kuuks kurikuulsasse Danbury föderaalvanglasse Connecticuti osariigis, kus ta on üks miljonitest, kes kaovad Ameerika karistussüsteemi „küülikuurgu“. Alates esimesest pealaest jalatallani läbiotsimisest kuni vabastamiseni õpib ta toime tulema kummalises maailmas, mida juhivad sunniviisilised ranged käitumisnormid ja meelevaldselt tõlgendatavad reeglid.

Kerman kohtub naistega, kes vaatamata erinevale nahavärvile, taustale ja elukogemusele üllatavad teda väikeste lahkusemärkide, tarkade, kuigi karmide õpetussõnade ja siira omaksvõtuga. Südantliigutav, pööraselt naljakas, kuid kohati raevutekitav jutustus pakub haruldast võimalust kiigata vanglas elavate naiste argipäeva: põhjustesse, miks nii paljud naised trellide taha satuvad ja mis nendega seal juhtub.

Raamatu põhjal on valminud Netflixi populaarne telesari „Orange Is the New Black“.

Läksin raamatust otsima midagi „pahade tüdrukute“ taolist, aga seda sealt ei leia. Lugu on „Bad Girls“-i oluliselt lahjem variant.

Tutvustuse järgi peaks raamat olema pööraselt naljakas, aga mina huumorit ei märganud, südantliigutav ka ei olnud ja raevu ei tekitanud. Lesbiteema mind ei huvitanud.

Raamatu 366 leheküljest lugesin läbi 200, rohkem ei viitsinud. Nii palju raamatuid on lugemata, mis ikka ei meeldi - nende suhtes olen endale voli andnud pooleli jätta.

Kui raamatust midagi õppida on, siis seda, et toime tuleb igas olukorras, ka vanglas, jälgides inimesi, kohandades end teistega, arvestades kaaslastega ja hoides tagaplaanile. Alati tasub hoida oma rahvusgrupi ligi, nemad tulevad esimestena appi.

Küllap on raamat omajagu hoiatusromaan noortele hoidmaks ära arvamust, et narkokaubandus ja musta raha transportimine on hõlpus viis raha teenimiseks. Aga samas võib raamat tekitada tunde, et vanglas polegi nii hull.

Teleseriaal tekitas kõmu, sellest oli jutu ka Sirbis: tõestisündinud loost alguse saanud Netflixi seriaal „Oranž on uus must“ näitab, kui naeruväärne on lesbilisuse vohamise paranoia naistevanglates, aga räägib ühtlasi USA ebainimlikust vanglasüsteemist, vangidest ja nende süütegudest, lesbidest, transnaistest, ihadest, narkopoliitikast ja kriminaalkuritegudest „Kuuma piruka“ („American Pie“) stiilis huumoriprisma kaudu.

Võib-olla oli seriaal huvitavam.

Raamatu pealkirja parafraasi kuulsin liiklusuudistest- punane ei ole uus roheline.

Raamatu moto:

„Löö kella, kui see kõlab veel

Löö käega täiusvõlale

See mõra- kõik on mõrane

Nii valgus sisse leiab tee.“

„Anthem“,Leonard Cohen. Tõlkinud Doris Kareva.