Siin üks luuletus, mis mulle väga meeldis. Meenutan kui innustunult ja ennastunustavalt ma seda
keskkooli luulekavas
deklameerisin. Ka kirjutasin ma Paul –Eerik Rummo luulest kirjandusolümpiaadi töö, millega pääsesin vaba-riiklikule
olümpiaadile ja mille kohta minu matemaatikaõpetaja ütles, et kui ma oleksin
tema kirjandusõpetaja, tahaks ta tagasi keskkooli tulla. Kirjandusõpetajat minust
ei saanud.
Paul Eerik
Rummo
Me hoiame nõnda
ühte
Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta
Ma tahan su rindade kaudu
ka tuult mis neid puudutab mõista
ja tahan su kandade kaudu
sel maal millel seisad seista
sel maal millel seisad seista
ja mõelda kõigile maile
see maa millel seisame seista
on antud armastajaile
Sa armasta siis minu silmi
kui nendes on maailmataevast
ja laula vaid seda mu salmi
mis sõlmub mu südamevaevast
mis sõlmub mu südamevaevast
kui aiman tundmatuid ohte
see salm on mu südamevaevast
kas oskame hoida kõik ühte
kas oskame hoida ühte
kui heitunud mesilaspere
kas oskame hoida ühte
ja minna nii läbi mere.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar