Erik Valeur "Seitsmes laps"

Raamat väga kannatlikele. 605 tihedat lehekülge ja esimesed 450 lehekülge põhiliselt tutvustatakse lugejale tegelaste tausta ja elu, Taani rahvusministeeriumi argipäeva ja võimuvõitlust.

Kannatlikud lugejad saavad lõpuks oma tasu kätte. Raamatu lõpp läheb põnevaks ja üllatab.

Aga enne lõppu kordub jutustuses palju sündmusi ja seiku, neid kirjeldatakse erinevate tegelaste vaatepunktidest. Juhtuvad mõned surmad, mille puhul alati kerkib küsimus: mõrv või õnnetus. Kõrvalepõiked minevikku teevad lugemise vaevaliseks ning pikka vahet ei tohiks lugedes pidada, järg kaob käest.

Kõik saab alguse anonüümkirjast, mis saadetakse kuuele Kongslundi lastekodu endisele  kasvandikule ning ajalehe „Vaba nädalalõpp“ ajakirjanikule.

Kirjaga on vaeva nähtud: aadressi ja nimetähed on välja lõigatud ning kokku kleebitud vanast ajalehest. Kirjale on lisatud foto villast, kus asub Kongslundi lastekodu; pilt seitsmest väikelapsest Kongslundi väikelastetoas 1961.aastal; koopia adoptsiooniblanketist, millel John Bjergstrandi nimi ja paar beebisokke.

Anonüümkiri viib kokku pildil kujutatud seitse lastekodu kasvandikku, paneb kihama Taani Rahvusministeeriumi, kus töötab üks pildil kujutatutest, samuti telejaama, kus töötab teine. Miks see kiri kõiki nii  ärevile ajab, et Rahvus-ministeerium palkab endise politseiülema anonüümkirja jälgi ajama - kirjanik siin niidiotsa lugejale ei ulata. Lugejal on vaba voli ise põhjust otsida ja ta keskendubki koos tegelastega küsimusele: kes saatis kirja.

Raamatu sündmustik jaotub aastatele 1961- 2008. Taanis seadustati abort 1973.aastal. Kongslundi lastekodu oli koht, kuhu naised said soovimatud lapsed ära anda. Lastekodu pühendunud juht Magda Laadegaard ja Emade Abistamise Ühing leidsid lastele uued vanemad. 2008.a. tähistab Kongslundi lastekodu 25 aastapäeva ja endisse juhataja Magma Laadegaardi juubelit.

Tegemist ei oleks Põhjamaade kriminaalromaaniga kui siin puuduks ühiskonnakriitiline pool. Juttu tuleb abordivabadusest, naiste õigustest ja immigrantidest. Rahvusministri,  kes on raamatus  just saamas peaministriks, valimisprogramm sisaldab abordi lubamist vaid meditsiinilistel kaalutlustel. Suure osa raamatust hõlmavad adopteeritud laste suhted oma kasuvanematega ja pärisvanemate otsingud.

Romaani peategelased on orvud pildilt.

Orla Berntsen, rahvusministeeriumi kantseleiülem. Rahvusminister Ole Almind-Enevold andis oma kantseleiülemale ametisse astumise päeval kaasa sententsid, mis väidetavalt aitavad vajadusel leida absoluutselt õige tee.

Lk. 47 „See, kes tahab maailma valitseda, peab selle muutustele reageerima.

Kes eelistab kaastunnet eesmärgikindlusele, minetab oma otsustavuse.

Kes valib tulemuse asemel leebuse jääb tasuta.“

Soren Severin Nielsen- advokaat, rahvusministeeriumi suurim vaenlane- immigrantide esindaja elamisloa ja väljasaatmise kohtuprotsessides, võidab harva aga on seda innukam.  

Soren õppis koos Orlaga ülikoolis juurat. Rahvusminister, kes toona oli nende õppejõud, palus noormeestel  üles kirjutada maksimaalselt seitse täiesti üldist omadust, mis ei sobi kokku tulevase juristiga. Soren kirjutas lk. 177: laiskus, võimuiha, ebalojaalsus, valelikkus, ahnus, ülbus, tundetus.  Orla kirjutas vaid ühe – otsustamatus.

Peter Trost- telekaneli Chanell DK edukas saatejuht

Asger Dan Christoffersen –täheteadlane. Asger on lahutatud, oma tütrest räägib nii lk. 329 „Mu tütar on nüüd viisteist. Imelik. Mõtlesin, et niisugune igatsus ei kustu kogu elu jooksul. Isa igatsus oma ainukese lapse järele…. Et seda ei saa tõrjuda ega ka kuidagi piirata. Aga siiski. Mõne aja pärast hakkas see kahanema, just nagu oleks armastus esitanud suuremaid nõudmisi kui üksnes liha ja veri… Ja siis ma sain ühel päeval aru: igatsus on midagi sellist, mida justkui mõjutaksid Maa teised osakesed, mis on vastupidi laetud. See mõju sõltub muidugi elu kolmest tugisambast: kaugusest, liikumisest – ja ajast. Ainult nendest kolmest. Nii et kui me ootame piisavalt kaua ilma kontakti loomata ja jõuame teineteisest piisavalt kaugele, siis need jõud mõjuvad. Igatsus kaob ja armastus muutub eimiskiks.“

Susanne Ingelman –Kongslundi lastekodu juhataja

Inger-Marie Laadegard- töötab Kongslundi lastekodus. Leidlaps, pandi 1961.a. korviga lastekodu trepile, füüsilise puudega, lastekodu juhataja Magma Laadegard lapsendas ta. Raamatus on Inger Marie jutustaja.

Nils Jensen- ajalehe „Vaba nädalalõpp“ fotograaf

Kui raamat läbi lugeda, saab teada, kes nimetatutest oli sündides John Bjergstrand ja mis tähtsus sel on.

Vähemalt sada lehekülge kokkutõmmatult, vähem pisidetaile ja võiksin öelda, et väga hea psühholoogiline kriminaalromaan/ poliitiline draama. Poliitika kohta veel nii palju, et guugeldasin pisut, kas raamatu sündmused tegelikult aset leidsid, ei leidnud midagi. Raamat oli Taanis enimmüüdute hulgas, tõenäoliselt taanlastele oli raamatus käsitletu oluline, mitte ainult põnev. 

Aga ka 600 lehekülge läbi puredes võin öelda, et saan aru küll, miks sellele raamatule 2012.aastal Põhjamaade kriminaalromaani auhind anti.

Erik Valeur

"Seitsmes laps"

Taani keelest tõlkindu Jaan Pärnamäe

Varrak 2016

605 lehekülge