David Brooks "Tee iseloomuni"

Nautisin selle raamatu lugemist. Ma ei ole kaotanud lootust, et inimene saab end kasvatada ja paremaks muutuda, aga ka targemaks ja kiiremaks. Eks need „Äripäeva“ psühholoogia sarja raamatud ongi eneseabi raamatud, ainult põhjalikumad, paremad ja teaduslikumad, kui arvestada kasutatud kirjanduse ja viidete rohkust raamatu lõpus.

Huvitavad lugeda igatahes, ka siis kui endal plaanis muutuda ei ole. Mõtlema paneb see raamat igatahes.

Mulle meeldis raamat kuna siin oli rohkesti juttu inimese moraalsetest väärtustest ja peaaegu üldse mitte sellest, kuidas töökohal ja äris edu saavutada, olla motiveeritum ja teistest edukam.

Autor vastandab need püüdlused kahe tegelaskuju, Adam I ja Adam II kaudu. Need Adamad laenas ta Joseph Soloveitšiku 1965.a. ilmunud raamatust „Üksildane usklik“.

Adam I on inimloomuse väline karjäärile orienteeritud  ambitsioonikas tegelane, kes tahab karjääri teha, maailma vallutada, lõputult edasi pürgida ja luua ning oma saavutusi nautida. Kõik head omadused. Adam II on inimese sisemine loomus, kes kehastab moraalseid väärtusi, ei pea silmas ainult karjääri tegemist teha vaid soovib leida oma kutsumuse. Seejuures on Adam II-le tähtis vahe tegemine hea ja kurja vahel ja soov hoida oma hing puhas. 

Kahe Adama vastuolu on ületamatu ja välisele orienteeritud Adamat ei saagi täielikult lepitada sisemise Adamaga.

Küllap kogevad sellist vastuolu kõik, kui nad pole just pühakud, kes võtavad mõnikord aega, et elu üle järele mõelda ja küsivad endalt, mis on elu eesmärk.

Raamatus rõhutatakse tagasihoidlikkuse ja alandlikkuse teed sisemise mina arendamisel. Alandlikkus tähendab, et inimene on valmis end taandama ja on vaba vajadusest kogu aeg oma üleolekut ja paremust tõestada. 

Tänapäevaga selline õpetus muidugi ei haaku. Tänapäeva kultuur julgustab ja õpetab meid karjääri tegema, olema parem ja nutikam teistega, kuid jätab meid üksi siseelu arendamise suhtes. Ja ega moraalitunnetust endas ei saagi punkthaaval arendada nagu edukust, Adam II arendamiseks ei ole seitset kokkuvõtvat punkti. Parim õpetaja on väärtilukirjandus. Autor jagab oma õpetusi lugude kaudu: me peame lugema väljapaistvate inimeste elusid ja püüdma  aru saada nende elutarkusest.

Ja elulugusid on raamatus seinast seina: Augustinus (sünd. 354), Mary Anne Ewans /alias George Elliot, „Veski Flossi jõel“ autor, (sünd. 1819), George Marshall (sünd. 1880). Nimetatuid teadsin.

Kõik lood ei inspireeri, jäiävad kaugeks. Paljud nimed on üldse tundmatud - Ameerika lugejale tõenäoliselt mõistetavad. Ka ajaliselt kauged, Augustinusest oli huvitav küll lugeda, aga kas see lugu tänapäeva inimest ka inspireerib, kahtlen.

Autor on religioosne inimene, sellest ka palju religioosseid arutlusi, see mind ei häirinud.  

Teema, millest autor kirjutas, on tähtis.

Moraal muutub ajas, kuid ka muutunud moraalinormide alla ei tohiks mahtuda tõejärgse ajastu tegijad: korruptandid ja altkäemaksuvõtjad, kes ei tunne end enne süüdi kui kõik kolm kohtuinstantsi on nad süüdi mõistnud; suurpangad, kes rahapesu skeemis osalesid; JOKK –skeemitajad.

David Brooks

"Tee iseloomuni"

New York Times bestseller nr.1

Economist 2015 aasta parima raamatu nominent.

Äripäev 2016

Tõlkinud Pille Peensoo