Tiia Toomet "Vanaduse võlud"

Oma laste lapsepõlvest on mul meelde ja riiulisse jäänud kolm väga toredat Tiia Toometi lasteraamatut: „Vana aja lood", „Kodused lood“ ja „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda". Korduvast ettelugemisest ja kasvatuslikel eesmärkidel jutustamisest on see ahvipoja lugu mul peaaegu peas. Autori luulekogu ja täiskasvanute lühiproosa kogu „Isamaa suvi“ ei ole ma lugenud, nüüd võtan ette, sest „Vanaduse võlud“ meeldis mulle väga.

„Vanaduse võlud“ on kaunis raamat nii sisult kui ka vormilt. Ka on raamatut mõnus käes hoida ja tunda köite struktuuri. Ise loen raamatukogust laenutatut, aga tahaksin raamatut kellelegi kinkida, see on suurepärane kinkeraamat. Kingisaaja ei tohiks solvuda, sest autor ütleb esilehel nii: „neile, kes on vähemasti 70 aastat vanad, ja neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada.“

„Vanaduse võlud“ on väga võluv raamat. Küpses eas naise täiuslikud miniatuurid. Rõhutan just "naise", sest pean naisi üldiselt tundlikemaks ja "küpses eas" ei tähenda niivõrd vanust kui sisemist küpsust – autori tarkust, positiivsust, enese-teadlikkust, tasakaalukust ja sisemist rahu.

Mind ärgitas lugema soov teada saada, millised võlud on autor leidnud vanane-misest.  Sel nädalal mõtiskles Klassikaraadio ja Vikerraadio palvuse minutitel Adventistide Koguduse pastor Ivo Käsk teemal-  vanaduse võlud. Kuulan neid minuteid igal tööpäeval autos tööle sõites aga alati ei suuda jälgida, enne läheb mõte uitama eelseisvale päevale.

Raamat algab looga „Vanaduse võlud“  ja lõpeb looga „Vanaduse väsimus“, vahepeal  on lood lastest ja lastelastest, asjadest, raamatutest, reisidest, lapse-põlvest ja eestlaseks kasvamisest- elust välja nopitud hetked. Lühikesed lood, mina nimetan neid miniatuurideks, kuigi ehk kirjandusteooria järgi nad seda ei ole.  Kaunilt öeldud lihtsad mõtted, ei mingit keerutamist ega ilulemist.

„Limiit täis“ lk. 17  kirjutab autor: „Aga viimasel ajal on tulnud tunne, et kõike ümberringi on saanud liiga palju: anumaid, kujukesi, pilte, raamatuid, inimesi, mälestusi. Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele, alustada uuesti algusest, tühjast ruumist, täis valgust ja õhku.“

Järgmisel leheküljel kirjutab autor, kuidas nad abikaasaga istutasid maamaja ümber igal suvel aina uusi puid ja põõsaid, viimasel ajal on neid hakatud maha võtma. „Siis igatsesime enda ümber suuri puid , metsmüüri, mis kaitseks ja annaks privaatsustunde. Nüüd oleme hakanud hindama - avarust- et silm näeks kaugele.“

Veel on autoril kogumikus lugu „Avarus Eesti moodi“

Seda avarust ja tühjuse igatsust kumab läbi ka raamatu kujundusest. Lühijutud on jagatud lõikudeks, iga lõik eraldi lehel. Sellest siis suur lehekülgede arv raamatus, kuid see sobib: toob selitatud mõtte sügavamini esile.

Lubasin endale välja valida kauneim lõik, see võttis aega, valida oli raske.

„Elu täiuse hetked“„lk. 84 .

"Need antakse vahel justnagu kingitus, teenimatult. See võib juhtuda ootamatult ükskõik kus, kasvõi tänaval või poes kassajärjekorras seistes. Minuga on see kõige sagedamini juhtunud maal, looduses . Mõnel suvisel päeval, kui jääd vaatama tuules õõtsuvaid kurekatlaid tee ääres, või õhtul, kui madal päike säratab puudelatvu ja kumab läbi rahu, pannes iga üksiku kõrre hiilgama.

Lihtsalt järsku on kõik korraga paigas. Sa ise ja kogu maailm. Inimesed, loomad, linnud, putukad, puud, taimed, kõik ümberringi. Kõik on üks ja seesama ja kõik on hea nii, nagu ta on.

Õieti polegi head ja halba. Kõik lihtsalt on nagu on ja see tunne kustutab soovid, igatsused ja vajadused. Ühes lõpmatusse ulatuvaks hetkeks sulad ka ise üleüldisesse suurde olemisse, nii et sinustki saab päike, rohi, tuul ja konnade krooksumine mäe all tiigis."

Seda loodusega ühtesaamise tunnet olen kogenud minagi oma kodus metsade vahel. Nii nagu on minul ja teistelgi oma vananemise lugu ühes vanaduse võlude ja vaevaga, aga ma ei anna järele soovile oma lugusid siin heietama hakata. Naudin parem meistriteost.   

Tiia Toomet

„Vanaduse võlud“

Tammeraamat 2017

Kujundanud Endla Toots

134 lehekülge