Eugen Ovidiu Chirovici "Peeglite raamat"

Tutvustusest:

Kirjastaja Peter Katz saab meili teel käsikirja, mis räägib 1980ndatel Princetoni Ülikoolis salapäraselt mõrvatud kuulsast professorist Joseph Wiederist. Katz loodab käsikirjast teada saada Wiederi mõrva saladuse, kuid käsikiri on vaid osaline ja selle autor sureb peagi. Kirjastaja palkab asja uurima ajakirjanik John Kelleri ja peagi hakkab loo vastu uuesti huvi tundma ka kunagi Wiederi mõrva uurinud politseinik Roy Freeman. Kuid kõik asjasse segatud isikud näivad toonaseid sündmusi mäletavat isemoodi …

E.O. Chirovici sündis 11 mail1964 rumeenia- ungari ja saksa päritolu perekonda Rumeenias  Lõuna-Transilvaania linnas nimega Făgăraș. See linn asub kusagil Brașovi lähistel. Brasov- kaunis Rumeenia linn, kus olen käinud ja kuhu lubasin kindlasti tagasi minna.

Eugen Ovidiu Chirovici, rumeenia ajakirjanik ja kirjanik avaldas kodumaal 15 raamatut enne kui asus elama Suurbritanniasse ja sai rahvusvahelise tuntuse inglise keeles kirjutatud romaaniga „Peeglite raamat“. Raamatu kirjastamisõigused müüdi juba enne avaldamist Suubritannias 2017.aastal 23-le kirjastusele üle maailma. Tutvustuses kohaselt on „Peeglite linn“  ilmunud juba neljakümnes keeles.

On siis tegemist tõesti nii hea raamatuga.

„Peeglite raamat“ on intelligentne psühholoogiline romaan, mis keskendub mälu teemale. Mälu on valikuline ja ebausaldusäärne. Sellest ka raamatu peakiri, lugeja jõuab selgituseni lõpus.

Mina mängiksin siin Arvo Pärdi „Peegel peeglis“:

Mälule  ja mäletamisele vihjavad ka kõik raamatus motodena kasutatud tsitaadid.

„… kes ütleb selgesti, mida ta nägi ise ja mida kuulis teistelt. Sest see raamat saab olema tõetruu.“

„Marco Polo reisid“,1. raamat,1. proloog

„Kui me oleme noored, mõtleme endale välja mitmesuguseid tulevikke; vanaduses mõtleme teistele mitmekesiseid minevikke“.

Julian Barnes „Kui on lõpp“

„Mälestused on nagu kuulid. Mõni vihiseb mööda ja vaid ehmatab sind. Teised rebivad su lõhki ja jätavad piinlema.“

 Richard Kadrey „Kill the Dead“

Ja viide raamatu lõpulausetes lk. 247 Marcel Proustile. „Üks suurepärane prantsuse kirjanik ütles kord, et mälestus kaotatud ajast ei ole tingimata mälestus ajast sellisena, nagu see oli. Ma arvan, et tal oli õigus.“

Raamat koosneb kolmest osast, igas osas on erinev jutustaja. Esimese osa jutustavad kirjastaja Peter Katz ja Richard Flynn, kelle käsikirja Peter Katz loeb. Teise osa jutustab ajakirjanik John Keller, kelle kirjastaja palkab Richard Flynni käsikirja kadunud teist poolt otsima. Kolmanda osa jutustab  pensionil politseiuurija Roy Freeman, kellelt ajakirjanik püüab 25 aasta taguste sündmuste kohta infot saada.

Romaan algab tempokalt ja I osa lõpuks on pinge ja lugeja huvi üles kruvitud. Kahjuks kriminaalromaanile omane pinge II ja III osas ei püsi. Kuigi jutustajaid on kolm, on nad sarnaselt igavad ja kahvatud. Kõige huvitavamad tegelased on käsikirjast tuttavad Richard Flynn ja Laura Barnes. II ja III osas on Laura Barnesist alles vaid eduka ja paha naisteadlase kahvatu kuvand ja Richard Flynn on surnud.

 II osa ajakirjanik analüüsib sündmusi kõige süsteemsemalt. Pensionil politsei-uurijal kolmandas osas õnnestub lõpuks ka aastatetagune professori mõrvalugu lahendada.  Autor ei kaasa lugejat uurimisse, kuid on vaeva näinud, et lugejas segadust tekitada.

Lõpetasin raamatu lugemise eile ja täna ei mõtle ma sellele kui põnevale kriminaalromaanile vaid kui heale psühholoogilisele romaanile. Pean silmas, et raamatu kriminaalne kude jääb mõtetes kõrvale, mõtlen mäletamisele, mälule ja tõe suhtelisusele. Minu mõttedki ei ole tühjalt kohalt tekkinud, olen midagi lugenud, teisendanud  ja loetu endale omistanud. Sama on sündmustega- mäletan neid ilusamatena.

„Mis siis , kui me ühel hetkel tegelikult unustamegi juhtunu ja loome sündmusest vale mälestuse? Mis siis kui meie kujutlusvõime suudab nii-öelda objektiivse reaalsuse teisendada millekski muuks, meie enda eraldi reaaluseks? Mis siis kui keegi pole pelgalt valetaja, vaid tema mõistus, magu stsenarist ja režissöör ühes isikus, suudab mingi sündmuse pigem ümber kirjutada? Noh, sellest „peeglite raamat“ räägibki, ainult et see tegeleb kaheksakümnendate lõpu Princetoni Ülikoolis toime pandud mõrvaga.“

Autor märkusest  raamatu lõpus.

Veel mõtlen, et II osa motos viidatud Julian Barnesi raamat „Kui on lõpp“ on väga hea raamat, pean selle uuesti läbi lugema.  

Endine politseiuurija Roy Freeman kuulas Percy Sledge - Dark End of the Street

Eugen Ovidiu Chirovici  

„Peeglite raamat“

Inglise keelest tõlkinud Maria Lepik

Tänapäev 2017