Jon
Fosse „Triloogia“ on autori kolmas eesti keeles ilmunud romaan ja esimene, mida
lugesin. Fosse „See on Ales“ on juba ammu mu lugemisnimekirjas, kuid tõenäoliselt ei
jätku järelejäänud elust, et kõik nimekirja raamatud läbi lugeda, uusi tuleb aina peale. „Triloogia“ eest sai autor Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna
2015.aastal. Samal aastal oli näiteks nomineeritud ka Soome kirjanik Hannu Raittala- mulle meeldinud
„Canal Crande“ autor.
Jon
Fosselt on ilmunud üle 40 näidendi, millest kuut on mängitud ka Eestis ja ühtegi neist ei
ole ma näinud.
„Triloogia“
meeldis mulle, nautisin autori stiili. Lugu on üleskirjutatud nagu teadvuse vool. Autor kasutab vähe ja lihtsaid
sõnu, nii nagu on lihtsad tema tegelasedki- väikese Norra kaluriküla elanikud.
Lugemine
on nagu lainetel kõikumine- tabad rütmi
ja sõidad lainetel.
Tulemuseks
on maagiline raamat. Veel maagilisem on tulemus kui mõni leht endale ette
lugeda.
Stiilinäide:
Lk.
34 „Ja isa Sigvald ütles, et kui
see on nii, et temast endast on pillimees saanud ja ta on tahtnud pillimees
olla, siis küllap nii on see pidanud olema, ja ta mängis ju ka tõesti nii
hästi, et tema pillimängu järgi otsustades võis teda valmis pillimeheks
pidada ja kui keegi juba on pillimees, siis pidi ta ka ju elama kui pillimees,
selle vastu ei saanud, ja pojast saab samuti pillimees, ja siin ei olnud midagi
imeks panna, sest nii tema isa, vana Asle, kui ka vanaisa, vana Sigvald, olid
samuti pillimehed, küllap oli see suguvõsa viga, ehkki pillimeheks olemist sai
võtta ka kui õnnetut ettemääratust, võib-olla hoopis sedasi, jah, ütles isa
Sigvald, aga kui sa oled pillimees, jah, siis sa oled pillimees, ennekõike
seda, ja sinna pole midagi parata, sedasi, jah, nii ta arvab, ütles isa
Sigvald, ja kui talt küsiti, et mida see tähendab, siis vastas ta, et küllap on
sel tegemist kurbusega, kurbusega kellegi
pärast, või lihtsalt kurbusega, ja mänguga
saab kurbust leevendada ja saab tiivad, ja lendamine võib üle minna rõõmuks ja
õnneks, seepärast oligi vaja mängida, seepärast pidi tema mängima, ja natuke
kurbust pidi küll igaühes olema, ja seepärast meeldis tema mäng nii paljudele,
eks see nii oli, sest mäng tõstis ju olemise õhku ja viis selle kõrgustesse…. “
Ei
lõpe lause, teist sama palju veel
Ja
lõpeb lk. 35 „….. pillimehe saatuse kohta
ei pärita, aga kel varandust polnud see pidi vaatama, kuidas jumalalt saadud
annetega toime tulla, nii see oli, niisugune oli elu“
Siin
võiks lause lõppeda ,aga punkte kirjanik ei kasuta.
Raamatu tegevus toimub
karmis ja ürgses Norra kalurikülas.
Tutvustusest:
Triloogia”
koosneb kolmest üksteisel põhinevast lühiromaanist. „Unetu” jutustab kahest
noorest inimesest, Aslest ja Alidast, kes kiinduvad teineteisesse juba esimesel
kohtumisel ja kasvavad lahutamatult kokku. Ent eelnevate kohutavate sündmuste
vari mõjutab edaspidi pöördumatult nende saatust. „Olavi unenäod” jätkab Asle
ja Alida lugu, ent nüüd kannavad nad nimesid Olav ja Åsta. „Õhtuväsimus” on vana
naise, Alida tagasivaade elule. Müstiline ja tõlgendusterohke. Hümn Armastusele.
Raamat
on karm: vägivaldsed surmad, nälg, meeleheide, karm loodus ja lootusetus. Selle
taustal Asle ja Alida liigutav armastuslugu. Last
ootav Alida põgeneb koos oma armsama Alidaga kodunt. Uues kohas otsivad nad
sooja tuba, kus Alida saaks sünnitada, sarnaneb Maarja ja Joosepi loole
piiblist.
Sel
teekonnal kodunt uude kohta pani Asle pani toime kolm mõrva, kuid süüd noored
ei tunne. Teises loos elavad noored armastuses uute nimedega jälle uues kohas.
Asle sõidab linna, et osta Alidale sõrmus, et nende kooselu oleks rohkem abielu
moodi. Linnas tunneb üks vanamees Asle ära ja ta hukatakse. Kolmandas loos
võtab Alida tütar oma vanemate loo kokku.
Lugedes
tabasin end tihti mõttelt, et mis juhtub siin päriselt ja mis toimub tegelaste
mõtetes või unenägudes. Aru täpselt ei saanud, aga see ei vähendanud lugemis
naudingut.
Raamatus
on piisavalt nordic
noir-i ja
see võiks olla arhailine kriminaalromaan, kuid on raamat on armastusest ja
süüst. Eelkõige siiski armastusest.
Jon Fosse
„Triloogia .
Unetu .
Olavi unenäod .
Õhtuväsimus .“
Põhjamaade romaan
Norra keelest tõlkinud Eha
väin
Eesti Raamat 2017
158 lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar