Jonas Hassen Khemiri "Kõik, mida ma ei mäleta"

Raamat tänapäeva multikultuursest Stockholmist, aga ka armastusest, sõprusest ja inimese igaomasest soovist leida oma elule tähendus.

Poeetiline raamat ja siinjuures on huvitav see, et sisu on poeesiast kaugel. Erinevad inimesed jutustavad Põhja-Aafrika juurtega peategelase Samueli elust aasta enne tema surma, ei midagi poeetilist, argielu triviaalsus. Poeetilisuse taga on minu arvates raamatu eriline ülesehitus ja sellega kaasnev rütm, millest lugeja osa saab.

Samuel sureb liiklusõnnetuse tagajärjel. Üks kirjanik intervjueerib Samueli sõpru ja tuttavaid, naabreid, ema ja vanaema, kõiki kellel oli noormehega kokkupuuteid,  eesmärgiga välja selgitada, kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga. Intervjueerija peab intervjueeritavaid veenma, oma eesmärke selgitama, peale käima ja kauplema ning isegi ostma teavet Samueli kohta.

Nendest intervjuudest, intervjueerija tekstilõikudest ja Samueli enda tekstist koosnebki raamat. Kogu materjal on segipaisatud, isikud vahetuvad ilma et oleks märgitud, kes räägib, ajad vahetuvad, ühte ja sama sündmust kirjeldatakse mitme isiku poolt. Lugemist see ei sega, lugeja saab kiiresti rütmi kätte ja taipab ilma selgituseta, kes parajasti räägib.

Vahelduvad tekstilõigud, mõnikord vasturääkivad, loovad raamatus pineva ja rahutu õhkkonna, mõnevõrra sarnase põnevusromaanile ja hoiavad lugejat kütkeis.

Raamatu lõpuks on killud kokku kogutud ja liidetud, lugeja tunneb Samueli armastatut Laidet, tema sõbrannat Pantherit ja sõpra Vandadi, vanaema, ema, isegi vanaema maja pagulastest asukaid. Aga mitte Samueli- Samuel jääb ikka iseäralikuks salapäraseks nooreks meheks. Püüdes kokku sobitada Samueli identiteeti, jääb esiplaanile tema püüd üksindusest üle saada ja täita oma elu „millegagi“, siit ka Samueli „kogemuste pank“.

Kõik tegelased, kes oma arvamust raamatus avaldavad, tahaksid uskuda ja usuvadki ,et tegu oli õnnetusjuhtumiga, lugeja võib arvata teisiti.

Lk. 256 „ Inimesed ütlevad, et pärast Samueli surma hakkas üks kirjanik küsimusi esitama. Ta kohtus Samueli tuttavatega, ta ütles, et ka tema on kellegi kaotanud, ja tahab nüüd kindlaks teha, mis juhtus nendega, kes Samueli tundsid, ta tahtis teada, kuidas inimesed on oma eluga edasi läinud, ta tahtis süütundest üle saada, ja iga kord, kui ta kuulis, et see polnud ettekavatsetud, et see oli lihtsalt õnnetus, et Samuel tõesti polnud seda tüüpi inimene, kes midagi säärast võiks teha, ning et ta sellepärast ei ole seda teinud, tundis kirjanik ennast natuke paremini. Tema süütunne kadus, ta sisendas endale, et Samueli lugu on tema sõbra lugu, ja kui Samueli tuttavad suudavad eluga edasi minna, siis suudab ka tema.“

Inimesed ütlevad- nii palju kui on inimesi, on ka versioone

Rootsi olustikku tunnen põhiliselt krimkade järgi, sellekevadine Stockholmi reis tõstatas palju küsimusi, millele ei andnud vastuseid ka Rita Ahoneni  „Minu Rootsi“.  Jonas Hassen Khemiri raamat võimaldab näha Stockholmi asüülitaotlejate ja segaperekondade vastuolulist ja konfliktirohket argielu seestpoolt .

Hea raamat!

Jonas Hassen Khemiri

„Kõik, mida ma ei mäleta“

Rootsi keelest tõlkinud Aet Varik

Varrak 2017