Kultuurireis Tartusse. "Laineid murdes" Sadamateatris

Jäin Tartusse veel teisekski päevaks, et käia Sadamateatris. „Vanemuise“ etendusi näen harva, selle teatri näitlejaid tunnen vaid seriaalidest ja etendus pakkus huvi.

Ühtegi Lars Trieri filmi ei ole ma näinud, kahjuks, nüüd siis pakuti teatrilaval filmistsenaariumi põhjal kirjutatud näidendit. Üks peaosalistest minu lemmiknäitleja Ivo Uukkivi Draamateatrist.

„Laineid murdes“

Vivian Nielseni dramatiseering Lars von Trieri, David Pirie ja Peter Asmusseni filmistsenaariumi põhjal.

Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla teater)

Esietendus Sadamateatris 4. märtsil 2017

Osades:

Bess-Marian Heinat,

Jan-Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater)

Dodo-Katrin Pärn

Dr Richardson- Margus Jaanovits

Stella McNiell, Bessi ema- Piret Laurimaa

Terry- Veiko Porkanen

Pastor- Riho Kütsar

William- Jüri Lumiste

Jack- Reimo Sagor

Poiss- Karl Laumets

„Ei ole just palju tegevusi siin maailmas, mida oleks võinud korda saata ilma kellelgi haiget tegemata. Iga sinu hingetõmme võib kellelegi haiget teha. Seega pead igal hetkel otsustama, kuidas ja mil viisil see haiget tegemine seekord aset leiab. Ma saaksin seda võrrelda kalade püüdmisega. Muidugi on mul neist omamoodi kahju, aga samas olen mõelnud, et kui ma tõmban ühe kala välja, siis teeb see ruumi mõnele teisele kalale, kes saab nüüd tunduvalt õnnelikumaks, nii et kokkuvõttes saab temast üks väga õnnelik väike kala. Sa võid siit veelgi edasi mõelda - äkki see väljatõmmatud kala põdes depressiooni ja soovis ise oma elu lõpetada, aga ta lihtsalt ei leidnud selleks võimalusi? Ega see poelgi nii kerge, kui sa juhtud olema kala. Ma pigem ei tahaks teada, mida üks pirakas lõhe, kes on elust väsinud, tahaks oma eluga ette võtta.“

Lars von Trier (etenduse kavast)

Etenduse ajal kujutasin ette, kuidas sama lugu filmilinal mõjunuks veelgi metsikumalt, võimsamalt ja julmemalt. Nii ma arvan, võrdlusmaterjal mul puudub.

Aga ka Sadamateatri laval sündis vaataja silme all tõeline tragöödia, etendus, kus ei üritatagi vaatajat naerma ajada. Ja mulle see meeldis.

Tutvustusest:

„Filmimaailma suurkuju, taani filmirežissööri Lars von Trieri 1996. aastal valminud samanimelise filmi mõju selle valmimisajal oli paljudele vaatajatele psühholoogiliselt raputav. Tänaseks on kunagi nii kirglikke vaidlusi üleskütnud linateos muutunud filmiklassikaks ja taanlaste rahvahääletus valis selle „20. sajandi filmiks.“ Mõni aasta tagasi valmis stsenaariumi põhjal näidendivariant, mida on edukalt mängitud mitmes riigis.

Teose tegevustik leiab aset 1970ndate Põhja-Šotimaa suletud, rangelt religioosse elukorraldusega külakogukonnas. Lapselikult usaldav ja jumalakartlik noor naine Bess abiellub endast oluliselt vanema Janiga, kes töötab naftaplatvormi hooajatöölisena ja peab seetõttu pikka aega kodunt eemal viibima. Lahusolekuvalus Bess palub jumalalt oma armastatu kiiremat kojutulekut. See juhtubki, kuid mitte päris nii, nagu Bess seda ette on kujutanud. Järgnevad tõeliselt ehmatavate tagajärgedega sündmused, mille jooksul satuvad teravasse vastuollu kaks erinevat moraali- ja elufilosoofiat: üks – rangetest usudogmadest ja enesepiirangutest lähtuv – , ning teine, mille aluseks on inimliku armastuse kõigeülevus.“

Samuti meeldis mulle nutikas lavakujundus, mis jäi mõlema vaatuse ajal samaks, markeeris oskuslikult tegevuskoha ning jättis ruumi näitlejatele. 

Näitlejatest aplodeerin eriti Katrin Pärnale, tema Dodol oli sügavust, vaataja tundis tema kõhklusi ja uskus tema sõnu. Just Katrin Pärna Dodo andis tragöödiale sügavuse ja tõi mul üle hulga aja teatris pisarad silmi. Vaataksin Katrin Pärna meelsasti mõnes suures rollis, näiteks....... "Niskamäe naistes". 



Naistel oli etenduses üldse kandvam roll, sest nemad kannatasid, mehed teostasid oma ülemvõimu. 
Sümpaatne oli noore näitlejanna Marian Heinati Bessi siirus ja meelde jäi samuti Piret Laurimaa ema napis karmis rollis. Seevastu Ivo Uukkivi, kelle pärast suuresti etenduse valisin, jäi minu arvates kahvatuks. Ma ei tea, milline oli filmi-Jan ja tõenäoliselt pole neid õige võrrelda, kuid minu arvates pidanuks Jan olema noor vihane armastaja, etenduses jäi peale haige vana mees, mulle jääb arusaamatuks, kuidas see Jan suutis Bessi mõjutada.

Mulle etendus meeldis. Et oleks aus, lisan, et käisin teatris koos abikaasaga ja temale ei meeldinud, naise allasurutust patriarhaalses ühiskonnas ei pidanud ta teemaks, Bessi ja Jani lugu pidas ullikese ärakasutamiseks ja teda häiris voodi pidev edasi tagasi nihutamine laval. Meeste vähene tundlikkus, leian.

Etenduse kavas on ära toodud Jante seaduse 10 käsku, mis on skandinaavia kultuuris kujunenud omaette terminiks. Jante seaduse käsud  kujutavad endast grupikäitumise reegleid, milles hinnatakse üksikisikute edu ja saavutusi vääritu ja sobimatuna. Mitte kellelgi ei ole lubatud teistest kogukonnaliikmetest erineda, teistest esile tõusta, heakskiitu pälvib vaid kollektiivne edukus.

Olen Jante seaduse 10 käsust kirjutanud siin:Karl Ove Knausgård "Minu võitlus" 1.raamat "Surm perekonnas"