Kultuurireis Tartusse. ERM.

Kahe teatriskäigu vahel jäi Tartus aega külastada Eesti Rahva Muuseumi.

Kõigepealt avaldas muljet võimas hoone oma tavatus lihtsuses. Tekkis kahtlus, kas ikka ühe päevaga jõuab kogu muuseumi läbi käia. Meie veetsime muuseumis 3,5 tundi ja ostsime kogu maja pileti. Kõik näitused käisime läbi, vist. Just nimelt käisime läbi, süveneda jõudsime ainult alguses. Mõnes kohas läks aega rohkem, teises vähem, rohkemaks polnud jaksu, väsitav oli.

Kui Tartus elaksin, võiksin pühapäeviti paar tundi muuseumis veeta. Aga jah, piletihind. Töötavat pensionäri see jalust maha ei löö, aga kallis on küll. ERM-i avalike suhete juht Kaarel Tarand ütles ajalehes, et selle raha eest võib muuseumis veeta täispäeva, lugeda mitme raamatu jagu tekste ja mitme kinopileti jagu filme vaadata. Etteruttavalt olgu öeldud, et ajarajal oli üks nõukaaja kodune raamatukogu ka kenasti riiulitel. Aga tervet päeva korraga ei jõua olla ja paari- kolme tunni eest, mis on mõistlik külastuse pikkus, palju maksta ei raatsi. Tõsi, müüakse pileteid ka üksikutele näitustele, nii et ei pea igakord terve maja piletit ostma.

Alustasime püsinäitusest „Uurali kaja". Sissekäigu juures kuulasime tuttavaid sõnu erinevates keeltes: vepsa, udmurdi, saami, komi, ersa, vadja, mari, handi – mansi, ungari ja küllap veel mõnes keeles. Oli põnev interaktiivne sissejuhatus näitusele. 

Näitus oli huvitav, igale rahvarühmale oli müstilise jõe kaldal eraldatud oma ala. Võis lugeda põhjalikke tekste, vaadata väljapanekuid ja multifilme, kuulata (vanamees norskas ahju peal või mörises karu jne.), samuti astuda sisse suitsusauna. Ülevaate soome –ugri rahvastest sai ja eesti rahva ajaloo mõtestamisel pidi minema kaugemale kui rahvusluse ärkamine. Oli põnev näitus ja hea oli seigelda. Mõnikord kadus järg käest, väga tähelepanelikult pidi jälgima suunavaid silte, et enne õiget lõppu näitust lõppenuks ei pea ja tagasi ei pöördu.

Püsinäituse „Kohtumised“ läbisime väga kaootiliselt. Siin oli rahvast rohkem ja kuna ma  ERM-i kodulehte enne külastust ei uurinud, trükis „majajuht“ ei aidanud, siis ei suutnud me endale vaatamises süsteemi luua. Läbisime ajarada "vabaduste ajast" "kiviajani", vahepeal põikasime paralleelmaailmadesse. Oli palju väga huvitavat, mulle meeldis interaktiivseid ekraane näppida. Näiteks muistse vanema  Lembitu kohta sai valida, mida Lembitu erinevatest eluetappidest, Madisepäeva lahingust, Lembitu surmast, mis sai Lembitu peast jne. on kirjutanud Läti Hendrik, Lauri Vahtre, Mart Helme või keegi teine. Interaktiivsusega oli lõpuks nii, et kus siledat pinda nägin, seal mõnikord ka olematut ekraani näppima hakkasin. Samas kui toetasin end kivist pingile (minu arvates), siis projitseeriti selle pinnale kujutis. 

Tõsi on see, et alumiselt näituselt „Uurali kaja“ üles tulles oleksime pidanud kohvikus vahepeatuse tegema. „Kohtumised“ on põnev ja mitmekesine, väga laiaulatuslik näitus, kuid üsna väsitav. Väsitas just see mürarikkus. Korraga rääkisid erinevad ekraanid, lõid kirikukellad ja mis helid kõik veel rõhusid kuulmismeelt.

Pole siis ime, et kõige paremini tundsin end galeriis kunstinäitusel „Rahvus-romantiline vägi ajaloo haardes“. Peale meie seal parajasti teisi külastajaid ei olnud, saime rahus maale nautida.

Esindatud olid 20.sajandi parimad eesti kunstnikud, kelle loomingust võib leida  rahvusromantilisi motiive, näiteks Oskar Kallis, Ants Laikmaa, Paul ja Kristjan Raud, Aleksander Promet, August Roosileht, Eerik Haamer ja uuema aja kunstnikest näiteks Epp-Maria Kokamägi, Jüri Arrak, Peeter Pere, Jaak Arro. Rohkem ei meenu.

Lõpuks sai kohvikus ka istutud ja seda lõputud betoonvälja akna taga vaadatud- nagu lennuväli.

Olen korra aastas ikka Tartus teatris käinud ja alati mõelnud , et Tartusse tuleks kultuurireis teha. Sel kevadel sai siis teoks tehtud, aga nii palju jäi veel vaatamata. Tuleb korrata, seda enam ,et piiri taha sõitmine ei ole enam nii turvaline. ERM-i tahaksin vanemad lapselapsed kaasa võtta.