Stephen King "Härra Mercedes"

Raamatukogus laiutab Stephen King kohe mitmel riiulil, kõik parajalt kopsakad köited. Minu mõtetes oli autor õudus- ja ulmekirjanik, sellepärast pole varem ühtegi tema raamatut lugenud. Kuna parajasti ühegi uuema krimka järjekord minuni ei olnud jõudnud, võtsin ühe Stephen Kingi. Plaan oli alustada raamatust  „Mis hundi suus, see hundi oma“, aga juhtusin lugema, et autori esimene kriminaalromaan on „Härra Mercedes“ ja hundi raamat on triloogia 2. raamat. Nüüdseks on ilmunud ka triloogia kolmas raamat „Valve lõpp“.

Niisiis lugesin Härra Mercedest ja nüüd raamatu lõpetanud, võtan käsile teise raamatu.

Minu arvates väga hea krimka: põnevus, enam-vähem realistlik lugu, veenvad tegelased ja sümpaatne uurija olemas. Lisaks ladusalt kirjutatud ja hästi tõlgitud.

Raamatu antikangelane pole ainult järjekordne hull, nagu mitmetes Kepleri raamatutes, üks selline ootab lugemist. Autor avab oma tegelaste mõtte- ja tundemaailma pahupoole, mitte muidugi, et neist kahju hakkaks, aga vähemalt mingi psühholoogiline  põhjendus on olemas, kuidas nad nii jubedate kuritegudeni jõudsid. Vaidlesin just oma emaga, kes avastades Lombroso vana teooria tahaks uskuda, et kuritegevuse geen antakse inimesele sünniga kaasa. Mina usun jätkuvalt, et inimene on sünnipäraselt puhas leht. Raamat algab peaaegu massimõrvaga- kurjak sõidab Mercedesega varahommikul öö läbi Tööbüroo ukse taga ootavasse järjekorda sisse, Ameerika ägab parajasti majanduskriisis. Raamat võiks ka lõppeda massimõrvaga, kui mitte pensionil uurija Bill Hodges ja tema amatööridest abilised massitapmist ära ei hoiaks.

Bill Hodges on sümpaatne vanamees, tema varasematest juhtudest ja lahutatud abikaasast õnneks palju ei räägita, teda vaevab pensionile jäämine kuni enesetapu mõteteni. Raamatus saab Hodges uue alguse, mis jätkub kahes järgmises raamatus. Bill Hodgesi lugu on väga õpetlik mulle, kes ma unistan, et jään töölt koju, vaatan ära telesaated kõigilt Viasati kanalitelt, teen korda oma aja, loen läbi kõik uued raamatud ning lisaks veel koduse raamatukogu teist korda ja veel palju muudki ära teen. Tuleb välja, et neid, kes pensionil, telekavaatamine ja raamatulugemine ei paelugi. Igaüks tahab seda, millest tal puudus.

Bill Hodges, nagu krimkades kombeks, üritab kuriteo üksi ära lahendada, usaldamata politseinikust endisele paarimehele oma teavet. Mind see viimase aja trend, et kuritegusid lahendavad pensionärid ja ajakirjanikud üksi, häirib. Enamus kuritegusid lahendatakse siiski meeskonnatööna.

Teisi etteheiteid mul raamatule ei ole: põnev, värvikas ja paeluv. Näiteks kui mingi hetk olin juba väsinud, et edasi lugeda, lõpetas autor peatüki sõnadega „ta lahkub majast eelaimduseta, et ta ei tule tagasi“. Loomulikult ei saanud raamatut käest panna ja lugesin edasi.

Klassikaline hea ja kurja jõukatsumine, kusjuures vähemalt alguses tunduvad mõlemad pooled targad ja ennustavad põnevat heitlust.

Seekord sõnad antikangelase suust: „Vana pollar mõtleb : kui ma suudan sind rääkima panna, siis suudan sind ka suunata. Ainult Brady on kindel, et vana pollar pole kunagi Nietschet lugenud. Brady on kindel, et vana pollar on John Grishami mees. Kui ta üldse midagi loeb. Kui sa vaatad sügavikku, kirjutas Nietzsche, vaatab sügavik samal ajal sinu sisse.“

Stephen King

„Härra Mercedes“

Tõlkinud Silver Sära

Ajakirjade Kirjastus 2015

480 lehekülge.