Taas Viinis. Esimene päev.

Air Balticu mugava lennukiga  jõuab  Riiga 45 minutiga, sama kaua sõidan ma hommikul kodunt tööle. Lend Riiast Viini võtab aega umbes 2 tundi.

02. juunil hommikul kell 6.00 tõusime Tallinna lennujaamast õhku ja  8.40 kohaliku aja järgi, Austrias on kell meie ajast tund aega maas, olime juba Viinis. 25 soojakraadi koduse 7 kraadi vastu-super. Hotellituppa saab alles pärastlõunal, sestap panime jakid-sallid  koos kohvritega hotelli ootele ja läksime Viini avastama. Olen Viinis kolmandat korda ja iga kord peatunud erinevas kesklinna (Innenstadt)  hotellis. Eelmised „Hotel zu Wiener Staatsoper“ ja „Königin Elisabeth“, olid mõlemad väärikad vanalinna hotellid kõrgete tubadega Maria –Theresia aegsetes majades. Selle aasta peatuspaik, Motel One Wien-Staatsoper, on hotelliketti kuuluv igav tänapäevane hotell, seevastu ooperimajale veel lähemal kui eelmised.

Juba lennujaamast rongiga Wien –Mittesse saabudes ostsime Viini 72 tunni ühistranspordi pileti, väga mugav viis Viinis liiklemiseks. Esiteks sõitsimegi trammiga Belvedere lossi. Lossis on suur Austria kunstnike Klimti, Schiele ja Kokoschka maalide kogu. Sel aastal ma kunstimuuseume rohkem ei planeerinudki. Juhul kui aega üle jääb, oli soov näha uut kaasaegse kunsti muuseumit“21er Haus“  samas Belvedere kvartalis trammi lõpppeatuses. Ei jäänud aega üle. Ja seda sellepärast, et olin kergemeelselt koju jätnud oma astmarohud. See seik varjutas kogu mu Viini reisi.

Klimtist ja tema modellidest kirjutab haaravalt Anne-Marie O´Connor    raamatus „Daam kullas“. Tasub lugeda. Mina alustasin raamatut enne reisi ja praegu lõpetan. 

Kuid Klimt ei ole ainult ülivärvikad ja kuldsed naisekujud. Belvedere kogudes on Klimt kogu oma mitmekesisuses:

Muidugi on kollektsiooni ehe „Suudlus“.  

Klaasi taga, lähedale ei pääse, sest pildi ees tunglevad lakkamatult usinalt pildistavad aasia turistid. Hiljuti muudeti ruumi valgustust, et maal paremini mõjule pääseks. 

Maaliseina kõrvalt vasakult viib uks valgusküllasesse akendega ruumi, kus on „Suudluse“ suur repro.  Viit juhatab, et siin saab „Suudlusega“ selfiet teha.

Klimt ei ole ainus  Austria silmapaistev kunstnik. Samal ajal tegutses ka Egon Schiele, kellega  koos Klimt lõi 1917. aastal Kunstisaali (Kunsthalle). 1931-1938 tegutses Viinis Oskar Kokoschka.
Selle Kokoschka pildi ees on pildistajaid  kõige rohkem:

Klimt on kindlasti Austria kuulsaim kunstnik ja Viin ekspluateerib Klimti sama edukalt kui Salzburg Mozartit. Suveniiripoed on täis Klimti butafooriat. „Suudlus“ lipsudel, rättidel, kottidel,  tassidel, kõikjal. Minagi ostsin rohelise rätiku, vt. Klimti pilt ülal. Belvedere lossi tutvustavates materjalides öeldakse, et keskmiselt kuulutab külastaja Belvederes 45 minutit. Nii vähe, mõtlesime, aga 45 minuti pärast olime üpris väsinud. „Viin 900 aastal ja Gustav Klimt“ on vaid üks näitus lossi mitmetest näitustest. Peale selle veel“Barokk ja varane 19. sajand“, „Ekspressionism ja maailmasõdade vaheline aeg“ (Zwischenkriegzeit), „Keskaeg“, „Klassitsism, romantism ja biidermeier“. Poolteist tundi kulus meil. Olime juba lõpetanud, kui avastasime alumisel korrusel rõõmsa ja värviküllase Alfred Wickenburgi  näituse „Visionen in Farbe und Form“.

Minu lemmikpilt siit „Menschliche Komödie“.

Belvedere lossi kogud läbi jookstud ja Marmorsaal imetletud, olime nii väsinud, et ülemisest Belvedere lossist alumisse lossi enam kõndida ei jaksanud.  Ülemise lossi trepilt avanes vaade kahe lossi vahelisse aeda. Õiteilu aias ei näinud,  muljet peavad tõenäoliselt avaldama keerukad rohelised mustrid, mida oligi parem ülevalt vaadata. Kuna ma kuu aega tagasi külastanud Salzburgis Mirabelli õiterohkeid aedu, ei tekitanud see ad minus emotsioone.

See ei ole minu foto, näppasin internetist. Kokku tegin Viinis ehk 10 klõpsu. Olin seda linna juba kaks korda pildistanud, nüüd jätsin mällu.

Sõitsime trammiga tagasi kesklinna, kibelesin sõbrannale näitama linna: Grabenit, Hoher Markti, Kohlmarkti, Sankt Stephani toomkirikut ja armast väikest Anna kirikut. Kibelesin ka ise  tuttavaid kohti üle vaatama.

Pärast hulkumist jõime kohvi ja sõime kooki  kohvikus „Demel“, Kohlmarktil   aastast 1786.  Keisrinna Sissi armastas Demeli lillat sorbetti. Demeli kookidest kirjutatakse  raamatus „Nadja Viinis. Koogid ja elamused“. Erinevalt teistest Viini kohvikutest, kus töötavad kelnerid, on Demelis ettekandjad, kes kannavad musti kleite ja väikseid valgeid põllekesi. 
Armsad on kõik Viini kohvikud, külastajat tervitatakse rõõmsalt „Grüss Gott“, jääb üle vastata vaid samaga. Kohv on hea ja kange, koogid külluslikud ja rammusad. Meile vastuvõetav kohv on  Grosser Brauner- kahekordne espresso ja Verlängter – ka kahekordne espresso, millele pisut rohkem vett lisatud ehk pikendatud. Praktikas osutusid need kaks kohvi siiski koguseliselt ja maitselt üsna sarnaseks. Viini kohvikud pakuvad erinevaid kohvisid vahukoorega (Oberschlag). Vahukoort pannakse seejuures nii ohtralt, et on üpris raske vahukoorekuhja alt kohvi üles leida. Nii tuleb ikka Verlängte ja Grosser Brauner’i  juurde jääda.

Kärtnerstrasse oli selle kahe aastaga, mil ma viimati Viinis käinud, muutunud ja mitte paremuse poole. Toona oli tänav avar ja jalakäijatele avatud kogu laiuses. Nüüd oli näiteks tänavale kolinud H&M endale ühe musta kasti, sissepääsu, hoone  ette ehitanud. Kuulus Sacheri hotell oli oma hoone külge konteinerile sarnaneva  Sacheri kookide müügipunkti ehitanud. Kaubandus surub peale ja  kitsendab  silmnähtavalt tänavat, reklaami tagant ei paista enam suursugused ja väärikad majad. Sellest on kahju. Kärtnerstrasse on alati olnud Viini põhilisemaid kaubandustänavaid, kuid  varem võimutses kaubandus kuidagi delikaatsemalt.

Hotellituppa jõudsime nii, et kohe tuli hakata end ooperisse sättima. Olin juba eelmise aasta oktoobris tellinud piletid etendusele „Fidelio“. Viini ooperipiletid tuleb kõigepealt ette tellida ja siis oodata, kuni sulle piletid jagatakse. Kui jagub.

Väga odavaid pileteid ei ole mõtet osta, siis võib juhtuda, et laval toimuvat üldse ei näe. Tuleb usaldada märget piletimüügi leheküljel „piiratud nähtavusega“- see tähendabki, et tegelikult etendust ei näe. Meie piletid olid II taseme (Rang) parempoolse  loozi esimeses reas. Paar, kes meie taga istus, seisis enamuse aja etendusest püsti, et midagigi näha.  Ekraane saalis ei ole, nagu oli näiteks Madriidi ooperis, seal istusime ise sellistel kohtadel,  kust lavale võis näha vaid üle eesistujate ja rõdu ääre kummardudes.

„Fidelio“ avamäng on tõenäoliselt minu kõige esimene kokkupuude ooperiga. Keskkooli ajal oli mul vinüülplaat firmalt „Melodia“ooperi avamänguga. Mäletan et tõstsin grammofoni nõela ikka ja jälle algusesse tagasi. See muusika mõjus mulle julgustavalt ja innustavalt, kuulasin, kui midagi tähtsat ees seisis.

„Fidelio“ on Beethoveni ainus ooper, mida helilooja mitu korda ümber kirjutas. Ooper on tuntud ka nime all „Leonore“, mida helilooja ise eelistas.  Esietendus 1805.a. Theater an der Wien. Ooper oli liiga pikk ega pidanud laval kaua vastu ning teatri juhtkond soovitas heliloojal ooper ümber kirjutada.  Alles ooperi kolmas versioon, esietendus 1814.a. Viini Kärtnerthorteatris, tõi ülemaailmse kuulsuse.

Huvitav fakt on seegi, et Beethowen kirjutas ooperile neli erinevat avamängu : Leonore 1, Leonore 2, Leonore3 ja Fidelio. Viimasega  alustatakse ooperit tänapäeval, aga kontsertettekannetel võib kuulda ka Leonoresid. Kahjuks ei näinud ma ooperi ettekannet 2007.a. Nargen festivalil: Leonoret laulis Aile Asszonyi  ja Florestani Mati Turi.

Ooperi tegevus toimub 18. sajandi lõpus Hispaanias. Hispaania aadlik Florestan on poliitvang Sevilla lähistel. Tema abikaasa Leonore on aastaid meest otsinud ja jõuab Sevilla vanglasse lootuses abikaasa vabastada. Heasüdamlik vangivalvur Rocco võtab Leonore, kes on maskeerunud noormeheks nimega Fidelio tööle. Rocco tütar Marcelline armub Fideliosse ja hülgab oma peigmehe. Vanglaülem otsustab Florestani hukata ja teeb selle ülesandeks Roccole. Rocco keeldub, kuid peab siiski vangile maa aluses salakongis haua kaevama. Fidelio/Leonore pakub end abiks ja tunneb vangis ära oma mehe. Vanglaülem tahab ise vangi hukata, kuid Fidelio /Leonore  astub vahele. Kohale saabub minister, kes lõpetab vanglaülema hirmuvalitsuse ja vabastab vangid. Rahvas juubeldab, ülistatakse Leonoret. 
Kokkuvõttes on ooper hümn armastusele ja vabadusele mitme ilusa aaria ja kooriga.    

Viinis võis vaadata kohendatud Otto Schenki lavastust aastast 1970. Otto Schenk on lavastanud Viini Riigiooperis näiteks „Roosikavaleri, ja Andrea Chenier , mida mul oli võimalus kaks aastat tagasi näha. Mina Viinis 4. päev.

Kes uut ja üllatavat otsib, leiab seda pigem Berliini ooperiteatrites. Minu arvates läheb Viini ooperiteater klassikaliste lavastustega kindla peale välja. 600 000 külastajat, suurem osa neist turistid  ja 350 etendust hooaja jooksul.

Leonore osas astus üle Soome päritolu lauljanna Camila Nylund, kes Viini Riigiooperis debüteeris 2005.a. Minu arvates mitte eriti särav esitus. Ootasin rohkem emotsioone.  Florestani osa laulis Viini Riigiooperi raudvara Peter Seifert, tema ilmekas ja võimas esitus jäi sellelt etenduselt enim meelde.

Ka on minu arvates on Beethoweni ooperi muusika võimsam kui selle dramaturgia.

Vaheajal sai fuajees vaadata huvitavat näitust „Plácido Domingo 50 aastat Viini Riigiooperis.“, galakontserdi ülekannet võis kuulata Klassikaraadios.