Taas Viinis. Järgmised päevad.

Viin. Ülejäänud päevad.

Teist Viini päeva alustasime roosa hommikueinega kohvikuketi „Aida“ kohvikus: ettekandjad roosade põllekestega, toolid, laukatted, salvrätid ja igasugu muud aksessuaarid -kõik roosad. Eilse vahukoorese kohvikupäeva järel oleksime soovinud kodust võileiba ja hommikuputru, aga Conditorei pakub valdavalt magusat ja kui vähegi kõlbab, siis vahukoorega.  Tänavatoidu müügipunktid olid laia profiiliga: pitsa, kebab ja vorstiga sai. Meie tahtsime kaua hommikukohvi juures mõnuleda ning päevaks plaane teha. Kolmandal Viini päeval, mis oli juhtumisi ka meie mõlema sünnipäev, sõime hommikust kohvikus Mozart, mis varastel hommikutundidel nägi välja nii tühi:

Viini kohvikutes pakutakse n.ö. komplekshommikusööke. Näiteks võis Mozarti kohvikus valida Dritter Mann Frühstück'i, meie jäime siiski Viini hommikusöögi juurde. Eelmise Viini reisi Sissi hommikusööki (šampusega) seekord menüüs ei olnud.

"Kolmas mees" (The Third Man) on 1949. aastal linastunud Suurbritannia film, mille stsenaariumi kirjutas Graham Greene ja mille tegevus toimus Viinis. Lisaks kolmanda mehe hommikusöögile võib  minna ka kolmanda mehe radadele ekskursioonile; „ Rundgang zu den Drehorten von "Der dritter Mann“.

Mozarti kohviku suhkrupakikeste ümbrisel oli Mozarti pilt, täiendus minu kogule. Kollektsioneerin reisidel suhkrupakikesi, mida kohvi/tee  juurde tuuakse. Võtavad kohvris vähe ruumi, tõsi kodus on erinevaid juba mitme kilo jagu.

Mozarti kohviku menüüs leidsin kraanivee: Wiener Wasser still „Leitung“ .

Päeval käisime mööda Viini, enamus aega kohtades, mis mulle eelmistest reisidest tuttavad olid. Näiteks  Hundertwasseri maja. Kuna maja pildistasin eelmsitel reisidel, pildistasin seekord Hundertwasseri tualettruumi:

Õhtuhämaruses pärast kontserti sõitsime valgustatud Raekoda vaatama.

Piletid olid meil etteostetud Musikvereini kuulsasse kuldsesse saali- Mozarti kontserdile. Arvata võis, et igaõhtune Mozarti kontsert  on puhas „turistietendus“, kuid asukoha tõttu selle kavva võtsime. Mulje kuldsest saalist jäi mul hoopis teine kui esimesel korral. Juunis on Viinis palju turiste ja seda kuldses saaliski- ca 75% Aasia turiste. Ja nüüd selle kontserdi koomiline külg- kuna enamus turistidest olid jaapanlased ja hiinlased, siis  saali sisenedes kukkusid nad kohe pildistama. Iseend ja teisi ja interjööri ja ka orkestrit kui kontsert algas. Pildistajaid oli nii palju, et see paistis nii koomiline, veab nüüdki veel suu naerule, kui meenutan. Kontserdi ajal käis pildistamine muudkui edasi, kuigi keelati viies keeles.
Kohanäitaja tüdruk jooksis edasi tagasi ja ägedalt žestikuleerides palus telefoni ära panna, kasu sellest polnud. Kontsert oli puhtalt turistidele mõeldud vähenõudlik etteaste. Meessolist laulis Papageno aariat, naissolist öökuninganna aariat  (kõrgeid noote oli väga valus kuulata!), koos laulsid duetti „Don  Gio-vannist“. Publiku kütsid üles lisapaladena esitatud Straussi lood "Ilusal sinisel Doonaul“ ja "Radetzki marss“.

Mis on Viin Straussita!

Sünnipäeva õhtusöögiks valisime kohviku "Konzert Café Schwarzenberger". Ka vana ja väärikas kohvik. Väidetavalt on sisseseade pärit 19. sajandist.

3 pilti internetist: 

Kohviku välisvaade 19.sajandil:

Kohvik tänapäeval.

Kohviku seest.

Elavat muusikat tegi vanem muusikute paar: klaver ja viiul.  Minu arvates selline möödunud sajandi lokaalimuusika

Juhtumisi valisime laua, mida teenindas Andreas, meeldiv noormees, kes aktiivselt suhtles külastajatega. Kõige tipuks läks ta kolm korda seltsiks muusikutele ja laulis klaveri saatel. Üks lauludest oli Boni laul Kalmani operetist „Silva“- „…..jah ilma naisteta on kurb maailm….“  Laulis üsna koolitatud häälega, nii et ei tekkinud kahtluski: laulev kelner on osa kohviku programmist. 
Väga udune pilt:

Aga muidu oli nii nagu ma kelnerile jootraha ulatades ütelsin: „Ihr  Singen ist besser als Essen hier“, loodan, et ütlesin õigesti.

Pärast kohvikut läksime Püha Stefani katedraali orelimuusika öökontserdile

Kaks kuulsat kohvikut jäid veel meie teele Viinis.

Kohvik Havelka, sellest on ka juttu „Nadja Viinis“. Wagneri elamukvartalis kolades maandusime kohvikus Museum“. Lõpetuseks siia pildid internetist kohvikust „Museum“.
Selline näeb "Museum" välja alates 2012.aastats:

Kuni 2009.a. nägi kohvik välja nii nagu selle kunagi sisustas arhitekt Adolf Loos (Loos Haus)

Ainult kohvikutes me muidugi ei istunud, aga palju küll, sest kuum kohv lõõgastas mu hingamisteid, pärast seda oli jälle kergem hingata ja kõndida.

Kui nüüd tagantjärgi mu kolme Viini reisi kõrvutada, siis kõik olid erinevad. Erinev reisikaaslane tingib erineva reisi. Kahtlemata nägin  ja käisin  ringi kõige rohkem üksi reisides, aga see ei olnud kõige rõõmsam reis. Nii abikaasa kui ka sõbrannaga reis olid emotsionaalsemad: jagatud rõõm on suurem rõõm.

Ja ka Viin ise oli erinev kolme reisi ajal

Sellega oma Viini loo lõpetan. Mõtlesin, kas üldse kirjutada. Aga võibolla tahan 70.  sünnipäeva taas Viinis tähistada.  Mälu halveneb kogu aeg, parem kui on kusagilt lugeda eelmistest reisidestJ