"Viimane võllamees" Rakvere teatri suvelavastus

Martin Mc Donagh

„Viimane võllamees“

Lavastaja Üllar Saaremäe

Kunstnik Teet Suur

Kostüümikunstnik Piret Mildeberg

Helilooja Siim Randla

Valguskujundaja Arne Maasi

Tõlkija Külli Seppa

Osades Raivo E. Tamm (külalisena), Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel või Lisete Laisaar (külalisena), Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu

Suvelavastus, mida julgen  kõigile soovitada. Teatri kodulehel on näha, et tänaseks ja augusti lõpuks on pileteid saada.

Mängukoht Tapa-Loobu ristis Loodi kuivatis on parimaid suvelavastuse kohti: on ruumi ja õhku, pole vaja valida, kust paremini näeb. Igalt poolt näeb. Kergelt leitav Tallinn- Narva maanteelt. Meenus, kuidas paar aastat tagasi otsisime Tooma talu - "Üks pealuu Connemaras"  mängupaika.

Olen näinud Martin Mc Donaghi Leenane triloogia kõiki näidendeid ja sellega, nagu teisedki, autori poolt „ära tehtud“.

„Viimane võllamees „(inglise keeles Hangman) esietendus Londoni Royal Court Teatris, septembris 2015 ja pälvis 2016.aastal pälvis Laurence Olivier preemia. Sama preemiaga on austatud  2006.a. autori „Padjamees“, mille lavastust NO teatris ei ole kahjuks näinud.

Mis on see, mis eestlasi võlub Martin Mc Donaghi näidendites? Mitmeplaanilisus, ühtaegu filosoofilisus ja ehe elulisus, humoorikus, vaimukus, äkilised pöörded ja põnevus. Kuigi tegevus toimub Iirimaal, ei ole autori näidendid ainult iirlastele. Ehk on midagi peidus selles, mida Jaan Tammsalu kirjutas raamatu „Keldi palved“   "Keldi palved", koostanud Jaan Tammsalu. Eessõnas: „Kas sarnasus tuleneb sellest, et nii muistsete Eesti alade elanike kui ka keltide olud on olnud karmid“

Võib-olla pole see võrdlus siin kohane, aga lihtsalt turgatas pähe. „Viimane võllamees“ on usulisest mõtlemisest prii, ka ei mäleta, et keegi näidendis jumala poole oleks pöördunud.

Martin Mc Donaghi „Viimasel võllamehel“ on reaalne tegelane, kes esineb näidendis oma nime all - Albert Pierrepoint, inglise pikaaegne võllamees, kes hukkas vähemalt 400 inimest, neist umbes 200 sõjakuritegude eest surmamõistetut Nürnbergis.  Väidetavalt sai just Albert Pierrepoint’ist surmanuhtluse vastane, kui ta jõudis selgusele, et surm kurjategijaid tagasi ei hoia. Surmanuhtlus kaotati Inglismaal 1965.aastal. Kavalehes on ülevaade Albert Pierrepoint’ist ja ma tahan ühte lõiku tsiteerida, et püsiks meeles kriminaal-romaane lugedes:

„On öeldud, et see on hirmutav. Ma ei saa nõustuda. Mõrvareid on olnud aegade algusest peale, seega peaksime me ajaloost otsima ka seda ,mis kurjategijaid heidutaks. Kui surm oleks piisavalt hirmutav, siis usun, et teaksin seda. Mina olen see, kes on neile, noortele meestele ja naistele, töölistele ja vanaemadele viimase inimesena otsa vaadanud. Mind on üllatanud julgus, millega na astuvad teadmatusse. Hirm ei ole neid eemale peletanud ei elutee lõpus ega ka siis, kui nad panid toime kuritöö. Kõik need mehed ja naised, keda olen näinud nende elu viimastel hetkedel, on mind veennud, et sellega, mida ma olen teinud, ei ole ma vältinud mitte ühtegi mõrva.“

Näidendi peategelane on Harry Wade, kelle prototüübiks on kavalehe põhjal Harry Bernard Allen (1911-1992) üks Inglismaa viimaseid ametlikke hukkajaid- „musta kikilipsuga hukkaja“.

Harry Wade osas särab Raivo E. Tamm. Olen näitlejat näinud kord operetis, etenduses „Ma olin Ivo Linna“ ja vilksamisi, kuid tüütuseni telesarjas „ENSV“. "Viimane võllamees“ veenis mind, et Raivo E.Tamm on suur näitleja ja tema suured rollid on veel ees.

Tegelikult tuleb kõiki näitlejaid kiita. Madis Mäeorg Peter Mooney’na on ebameeldivalt ohtlik ja ärritav võõras; Margus Grosnõi tarmukas ja hoogne ajakirjanik. Tarmo Tagamets, Eduard Salmistu ja Imre Õunapuu võrratud pubi stammkunded, kes publikut naerutavad. Velvo Väli  Syd Armfieldi osas demonstreerib oma vastupandamatut koomikutalenti.

Indrek Alpinis on väga veenev poomisstseenis.

Schirley Wade osas, nüüd ma ei teagi, oli  see Jaune Kimmel või Lisete Laisaar, armsalt teismeline ja roosa. Kohati tundus dialoog Peter Mooney'ga igav, aga kui tüdruk kaduma läks, omandas kõik eelnev tähenduse. Tiina Mälberg oli vastupandamatult ehtne naine 60-ndatest Harry Wade abikaasa osas.

Tegevus laval toimub kahel tasapinnal. All on baar "Poojad käed“, mida peavad Harry ja Alice Wade, kus jagub tegevust kaheks vaatuseks. Ülal on hukkamispaik ja baari teine korrus, kuhu mehed lähevad salajuttu ajama. „Aita vaest kannatajat“- sellenimelist pubi pidas päris Pierrepoint ja sellenimelises kohvikus pakutakse teatrikülastajatele vaheajal kosutust.

Laval on ehtne 60 aastate õhustik. On nagu vaataks „Südameasja":  muusika tegelaskujud, interjöör- kõik on paigas. Tiina Mälberg on pisut vananenud baari-daam Gina. Raivo E.Tamme Harry Wades on Oskar Blaketoni väärikust, küll on Harry ropuma suuga. Oma eelnenud ametist, Harry Wade –võllamees ja Oskar Blaketon -politseiülem, peavad mõlemad lugu. Tarvo Sõmera politseiinspektor tuletab meelde „Südameasja“ Alfredit- emotsioonideta tagasihoidlikku kõrvalehoidvat tegelast. Velvo Väli tuletas meelde Davidit.

Ainult The Hollies „Heartbeat“ puudus. Siin see on:

Kohviku „Aita vaest kannatajat“- mängupaiga vahel on väike näituseruum, kus on avatud näitus "Süüta süüdlased?", kus on võimalik lugeda Albert Pierrepoint’i ja Harry Alleni ja süütult hukatute kohta. Võib penni eest panna küünla süütult hukatute eest ja hääletada: surmanuhtluse poolt või vastu.

Mind üllatas, et see rahvas, kelle inimesed on appi tõtanud väärkoheldud kassidele, koertele, ja maharaiumise ohus pajule hääletas rohkem surmanuhtluse poolt.