Laulupeol

XII noorte tantsu- ja laulupidu.

Ükski emotsioon ei ole võrreldav laulupeolt saadud emotsiooniga.  Selle kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.

Kõndisin lauluväljakule koos rongkäiguga. Rongkäik on osa laulupeost- just siin võib lähedalt näha särasilmseid lapsi ja kauneid rahvariideid. Kui kaunid on noored neiud rahvariietes ja kui sihvakad noormehed! Nähes nii palju noori korraga, kaob kahtlus, kas me jääme kestma ja tekib usk, et nemad jäävad sellele maale truuks. Sel rahval, kes oma keeles laulab nii võimsalt, ja lauljad ei ole mitte rahvalaulu veeretavad memmed, vaid lapsed, on tulevikku. Märgiline oli seegi, et see pidu oli vabas Eestis sündinud laste pidu- vabaduse laste pidu.

Muutusin pateetiliseks, aga olen veel vahetu emotsiooni võimuses.

Mulle meeldis ka laulupeo nooruslik kava. Lemmiklaul – „Meie" – Rasmus Puuri viis Anna Haava sõnadele.

Minul laulis laulupeol 3 lapselast, aga ei ole nii, et ainult nende pärast läksin. Olen käinud kõigil laulupidudel sellest ajast kui ise sügaval nõukogude ajal laulupeoline olin.

Muutun jälle pateetiliseks, aga laulupeol kogen alati uuesti, mida tähendab eestlane olla.
Siit pildilt leidsin ühe oma 3. laulupeolisest: