„Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola."
Endla teatri suveetendus.
Esietendus Pärnu Koidula muuseumi aias 30.06.2017
Lavastaja Kaili Viidas
Kunstnik Arthur Arula
Dramaturg Ott Kilusk
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikajuht Ado Kirsi
Liikumisjuht Kardo Ojassalu
Mängivad:
Mäeotsa Peeter Pint, vana talunik –Tõnu Oja (Draamateater)
Anne, tema naine- Indrek Taalmaa
Maie, tema tütar- Ago Anderson
Jüts, poeg-Sander Rebane
Erastu Enn – Maie kosilane- Meelis Rämmeld
Männiku Märt – noor mulk, Maie kosilane- Lauri Mäesepp
Kure Aadu, vallavalitsuse kasak-Feliks Kark
Teistes osades Kardo Ojassalu, Rein Pihelgas, Joonas Tagel, Feofan Roos, Mati Vürst
Vihmasadu trotsides sõitsime eile Pärnusse, teadmata kas etendus paduvihmas ikka toimub. Jõime kohvi ja ootasime vihmasaju lõppu minu Pärnu lemmikkohvikus- Piccadilly kohvikus. Siiri Sisaski plaat mängis ja hea fiiling oli. Mõtlesin, et kui etendus ei toimu, pole Pärnu sõit tühja läinud: ostame endale Sisaski plaadi ja sõidame koju. Aga juhtus ime, võib-olla on see Pärnus tavaline: Koidula muuseumi aeda jõudsime veel vihmasajus aga etenduse alguseks sadu lakkas.
Sõi tasus end ära, nägime lustakat suveetendust ja jäime väga rahule. Kellel kooliprogrammist Lydia Koidula 1872.aastal kirjutatud näidendi sisu meeles ei ole, saab lugeda siit: http://abimaterjalid.blogspot.com.ee/2012/09/l-koidula-saarane-mulk-taielik-kokkuvote.html
Enne etendust mängis pasunakoor, puhvetist sai osta Teatrikohviku nostalgilisi rasvas küpsetatud pirukaid ja muuseumiaias ringi vaadata.
31. mail külvatud odrapeenral oli oras juba üsna kõrge, kirjasõna ütles, et oder lõigatakse viimasel etendusel 30. augustil.
Ülal lava etenduse ootel; vasakul märgilise tähendusega raiepakk koos kirvega.
Laval näeb näidendit, aga palju muudki. Kuuleb head rahvalikku muusikat, mängib lõõts ja Feliks Kargil on kaasas suupill. Laval liiguvad ringi kaunites kostüümides roosa põrsas, must hobune, valgesulelised kukk ja kana, küllap jäi keegi nimetamata. Vastukaaluks loomade värvilistele ja puhastele kostüümidele ilmuvad õde-venda Maie ja Jüts vaataja ette üsna räpastena ja tänapäeva mõttes ebahügieeniliste kostüümide ja kommetega. Hea, et olin kodus just raamatut „Eesti argielu“ sirvinud, nii ei šokeerinud mind laval nähtu. Küllap saksikus kodus üleskasvanud Koidula nägi eesti külaelu just nii. Koidula tekst põimub laval laulu- ja tantsunumbritega, aktiivne lavaline liikumine annab etendusele särtsu ja hoogu ning laval on tõeline palagan. Isegi Koidula tants, hõljumine üle lava haakus etendusega ja ei tekkinud mõtet, et milleks seda nüüd vaja oli.
Sümpaatne palagan, labasustesse ei laskuta üleliia, kahemõttelisi vihjeid on just nii palju kui publik ootab. Näitlejad suhtlevad osavalt publikuga, see tuleb nii ootamatult ja loomulikult ning teeb palju nalja.
Nii jõudsingi näitlejateni. Nagu tutvustuses lubatud mängivad ainult mehed, tantsiv Koidula oli ainuke naine laval. Juba iseenesest see, kui mehed mängivad naisi, ajab naerma. Huvitav, kui naised mängivad mehi, pole see tavaliselt üldse naljakas. (Küllap sellepärast, et naised suudavad vaevata eluski võtta mehe roll.)
Laval oli suurepärane näitlejate ansambel. Kui peaksin kiiresti kedagi esile tõstma, siis seekord olgu neid kolm. Ago Andersoni Maie jääb meelde, need pilgud, need liigutused, kasvõi ainult see jooks seal kusagil lavasügavustes- lihtsalt suurepärane. Meeldejääv oli Tõnu Oja Mäeotsa Peeter- see osa on justkui tema jaoks loodudki. Ja mulle meeldis ka Meelis Rämmeldi Erastu Enn- koidulalikult kaval ja paha mees, aga selles etenduses ka depressiivne ja õnnetu. Mul hakkas esimest korda Erastu Ennus kahju. Ja poleks arvanudki, et Indrekl Taalmaast saab nii tore Mäeotsa Anne. Sander Rebane oli väle ja üsna metsik Jüts, rääkimata sirgest, sihvakast ja targast mulgist, kes tundus justkui teiselt planeedilt. Oligi- Mulgimaalt. Kõiki tahan kiita!
Etendus, mis sobis vihmasesse ja tuulisesse õhtusse sobib kindlasti veel paremini sooja suveõhtusse ja küllap neid ka Pärnus sel suvel tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar