Tana French "Vaikiv mets"

Kuigi Tana Frenchi “Vaikiv metsa” peategelane Rob Ryan on Iiri kriminaalpolitsei mõrvauurija ja raamat ongi peategelase jutustus sellest, kuidas ta koos partneri Cassie Maddoxiga uurib nende esimest suurt mõrva, on see raamat palju enamat kui lihtsalt krimka. Psühholoogiline põnevusromaan või midagi niisugust. Põnev raamat mõrva uurimisest, lapsepõlve painetest ja mälust, läbipõlemisest tööl, äri- ja kultuuri kokkupõrgetest ja kaasaegsest  Iirimaast. See loetelu ei ole täielik.  

Süzeest: 12 aastane tüdruk on mõrvatud Dublini äärelinna metsas. 20 aastat tagasi mängis samas metsas 12 aastane Adam Rob Ryan koos kahe sõbraga. Lapsed ei tulnud õhtuks koju, kogukond ja politsei asusid neid otsima, kuid kaks sõpra jäidki kadunuks, Adam Rob Ryan leiti, kuid juhtunust ei mäletanud ta midagi.

Mälu ei taastunudki ja juhtunu varjutas Ryani lapse- ja noorpõlve. Nüüdseks on ta nime vahetanud ja töötab mõrvauurijana.  Kui samas metsas leitakse tapetuna 12 aastane tüdruk, asub Ryan oma partneri Cassie Maddoxiga juhtumit uurima. Sellest saab nende ühine esimene, ja nagu selgub, ka viimane mõrva uurimine. Ryan muidugi varjab ülema ees, et on seotud metsas toimunud vana looga. Tavaliselt ei taha ma lugeda raamatuid, kus ohvriks laps, aga autor ei keskendu niivõrd mõrva toimepanemisele kui uurimisprotsessile ja inimestevahelistele suhetele. Kas mehe ja naise vahel on sõprus võimalik ilma, et tekiks soov suhet edasi arendada, milleni võib viia laste rivaliteet, kuidas ära tunda psühhopaati, kas nooruses kuriteo toimepannutest võib oodata sama ka täiseas? Tegelaste  seas kohtame innustunud arheolooge, kes teostavad väljakaevamisi metsas iidsel mäel, mis jääb kiirtee alla ja kiirtee osas ärihuve omavaid poliitikuid. Kas vana sõprade kadumise lugu on seotud uue juhtumiga, Ryan igatahes nii arvab.

Kõike seda jagub 525. leheküljele ja ma ei jätaks ühtegi lehekülge ära ega lühendaks  midagi. Nauditav lugemine algusest lõpuni.

Puhta krimkana ei tasu raamatut võtta, siis ei suuda Ryanit nii heaks uurijaks, nagu ta endast kirjutab, pidada. Ryan on neurootiline  lapsepõlve painete küüsis ja läbipõlenud. Uurimises läbimurde toonud asjaolusid oleks pidanud märkama juba esimesel 100. leheküljel ja kuidas ta nii rumalasti lasi end 17 aastasel tüdrukul lollitada. Aga pole vaja nii noriv olla.

Jutustajaks on raamatus Rob Ryan ise. Stiilinäide lk. 336, nii kirjeldab jutustaja oma lapsepõlve  metsa

“Siis kõndisin läbi metsa, aeglaselt, endale aega andes.

See oli nagu koperdamine mõne suure iidse linna varemetel. Puud ulatusid kõrgemale kui katedraalide tornitipud; nad maadlesid ruumi pärast, toetasid suuri langenud tüvesid, olid künkaga sama kaldenurga all, tamm, pöök, saar ja teised, mille nimetust ma ei teadnud. Pikad valgusnooled filtreerusid sumedate ja pühadena läbi roheliste kaarte. Luuderohu vaalud muutsid massiivsed tüved karvaseks, moodustasid okstel jugasid, muutsid kännud seisvateks kivideks. Mu samme summutasid paksud ja vetruvad langenud lehtede kihid; kui ma peatusin ja ühe patakas tossuninaga ringi pöörasin, tundsin rikkalikku kõdunemise lõhna ja nägin tumedat märga mulda, tammetõrumütse, kahvatu vihmaussi“ meeleheitlikku vingerdamist”.

Ja nii edasi, nagu päris ja parasjagu jube.

Isegi nii reguleeritud ja ametlikku tegevusest nagu ülekuulamine kirjeldatakse lk. 404 poeetiliselt :

“See oli meie viimane juhtum paarilistena. Soovin, et võiksin näidata, kuidas ülekuulamisel võib olla oma ilu, särav ja julm nagu härjavõitlusel; kuidas trotsides kõige julmemat teemat või kõige rumalamat kahtlusalust, säilitab see puutumatuna oma pingul lihvitud graatis, oma vastupandamatud ja erutavad rütmid; kuidas suurepärased uurijate paarid teavad teineteise iga mõtet sama kindlalt nagu terve elu koos tantsinud balletipaar pas de deux’d.”

Tänud muidugi ka tõlkijale.

Tahan veel lugeda! Tahan teada, mis saab Cassiest ja kas Adam Rob Ryani lapsepõlvemüsteerium laheneb.  

Tana French sündis USAs, kuid veetis suure osa oma lapsepõlvest Iirimaal, Itaalias ja Malawis. Ta õppis Dublini Trinity College’is näitlejaks ning elab siiani Iirimaal. Tema esimene romaan “Vaikiv mets” ilmus 2007. aastal ja võitis mitu auhinda, teiste auhinna parima debüütromaani eest ning auhinna parima põnevusromaani eest.

Raamat on esimene osa Dublini mõrvarühma juhtumitest jutustavas sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Nii loob autor mitmekülgse maailma ning annab lugejale võimaluse näha seda erinevatest vaatepunktidest.

 Wikipedia andmeil on tänaseks ilmunud juba 6 raamatut. Järgmine raamat Dublini mõrvarühma sarjast - „The Likenesson“ on  lugu Rob  Ryan partnerist- Cassie Maddoxist.

Loodan, et järgmised raamatud on sama head, veidi õhemad, kust see aeg muidu võtta ja ilmuvad eesti keeles õige pea.

Tana French

„Vaikiv mets“

Tõlkinud: Evi Eiche

Päikese Kirjastus  2017

528 lk