Eduardo Mendoza "Gurbilt teateid ei ole"

Eduardo Mendoza

„Gurbilt teateid ei ole"

Tõlkinud Maarja Paesalu

Toledo kirjastus 2017

160 lehekülge.

Tutvustusest:

Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, üks neist, nimega Gurb, valib pahaaimamatult kehastumiseks kuuma blondi poplauljanna kuju ja kaob sellisena suurlinna tulede vahele. Tema sõber – samuti kõige kohatumates kehastustes, mida „Sarnastumiseks sobilike maiste vormide astraalkataloogist“ (SSMVA) leida võib – alustab Gurbi otsinguid Barcelona tänavatel, kraavides, restoranides ja vanglates, tehes surmtõsiselt pööraselt koomilisi tähelepanekuid inimühiskonna toimimise kohta ning vähehaaval sellega omamoodi kohanedes.

„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.

 Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.

Tema esimesed romaanid „Tõde Savolta juhtumi kohta“ (La verdad sobre el caso Savolta, 1975) ja „Imede linn“ (La ciudad de los prodigios, 1984) on arvatud Hispaania üleminekuaja olulisimate teoste hulka. Kõige laiema publiku poolehoiu on tema loomingust võitnud aga 1991. aastal ilmunud „Gurbilt teateid ei ole“ (Sin noticias de Gurb), samuti romaaniseeria peast põrunud detektiivist, kes eriti keeruliste juhtumite lahendamiseks hullumajast välja lastakse. Sageli on Mendoza romaanide üheks peategelaseks tema kodulinn Barcelona, mida ta portreteerib erinevatel hetkedel läbi selle ajaloo. Nii on Barcelona olulisel kohal ka käesolevas romaanis, mille tegevustik areneb 1992. aasta olümpiamängude eel.“

Tutvustuses on kõik öeldud.

Piisab, et lasta inimsugu kirjeldada tulnukatel või vähemalt kiretul kõrvalseisjal ja juba ongi naljakas. Näiteks teleseriaal „Kolmas kivi päikeselt“ või raamatusari „Sellised nad on …..“

Naersin minagi kõva häälega. Nalja muidugi lõpuni ei jätku, sest tegelased oma kiiksude ja arusaamadega saavad tuttavaks. Jutustajast tulnuka, tema nime ei õnnestunudki teada saada, seiklusi on inimeste maal on põnev lugeda, kirja on need pandud lakooniliselt päeviku vormis. Kui lugejale siin ja praegu pakub raamat naljakaid seiku, siis hispaanlasest lugejale pakkus raamat tõenäoliselt ka tõlkimatut sõnamängu ja palju äratundmisrõõmu, mis meile jääb tabamatuks.

Kuigi tulnukas, puhas intellekt, kes võttis oma inimese kuju „Sarnastumiseks sobilike maiste vormide astraalkataloogist“, oli kimpus naistega suhete loomisel ja kõige tavalisemate toimingute tegemisel, siis tegi ta ometi väga tabavaid üldistusi inimkonnast.

Nii oskas ta adekvaatselt ja täpselt hinnata rikka ja vaese vahet lk. 23 „Tuleb välja, et inimolendid liigituvad muude kategooriate kõrval ka rikasteks ja vaesteks. Niisusgust vahetegemist peetakse mingil teadmata põhjusel väga tähtsaks. Rikka ja vaese põhiline erinevus on järgmine: kuhu iganes rikas ei läheks, ei maksa ta midagi, ehkki ta võtab ja tarbib kõike, mida hing ihaldab. Vaene see-eest maksab end lolliks. Privileeg, mida naudib rikas, võib olla päritud, hiljuti omandatud, ajutine või pettusega hangitud, kuid kokkuvõttes pole sellel vahet. Statistika seisukohalt näib olevat selge, et rikkad elavad vaestest kauem ja paremini, on pikemad, tervemad ja nägusamad, lõbutsevad rohkem, reisivad eksootilisematesse paikadesse, saavad parema hariduse, töötavad vähem, naudivad suuremaid mugavusi, omavad rohkem riideid (iseäranis kergeid rõivaid), saavad paremat ravi ning suurejoonelisemad matused ning neid peetakse kauem meeles. Peale selle on suurem tõenäosus, et neist kirjutatakse ajalehtedes, ajakirjades ja aastaraamatutes.

Või inimelu etappe lk. 78 „Inimesed seevastu sarnanevad putukatega: kui neil enne aeg otsa ei saa, läbivad nad kolm arengujärku. Esimeses järgus olevaid inimesi nimetatakse lasteks, teise järgu omasid töötajateks ja kolmanda järgu omasid pensionärideks. Lapsed teevad seda, mida kästakse; ka töötajad teevad seda, kuid neile makstakse selle eest; pensionärid saavad samuti pisut raha, kuid neil ei lasta midagi teha, sest nende käed värisevad ja asjad kukuvad neil sageli käest, kui tegu pole just jalutuskepi või ajalehega. Lastest on vähe tolku. Vanasti kasutati neid selleks, et sütt kaevandada, kuid progressi tõttu on sellel ülesandel nüüd kriips peal. Nüüd näidatakse neid pärastlõunati televiisoris ringi kargamas, ülbitsemas ja arusaamatut slängi rääkimas. Nagu meilgi, on ka inimestele neljas arengujärk, mille eest ei maksta, millesse jõudnuid nimetatakse laipadeks ja millel pole mõtet pikemalt peatuda.“

Täiesti ajuvaba raamat, aga meelelahutuslikuks vahapalaks väga hea.